Meie töövõidud

Siia kogume oma töövõite, pills et neid Teiegagi jagada. Tegelikult on juristi tööks palju rohkemat kui kohtus esindamine, kuid kuna käegakatsutavad on enamjaolt just kohtulahendid, siis neid me siin kajastamegi. Kõiki neid me siia ei pane, kuid soovime presenteerida Teile mõningaid kohtulahendeid, mille üle me eriti juubeldame või meid mingil muul põhjusel intrigeerib. Meie kliendid on meile alati väga olulised ning nende rõõm on ka meie rõõm ja rõõm ongi selleks, et seda jagada. Klientide huvides ei esita me siin nende nimesid ja oleme need asendanud nimega Õiguskoja Klient. Teised menetlusosalised esinevad initsiaalidena.

Alati positiivsetele lahendustele lootma jäädes

Teie Õiguskoda

PEREKONNAÕIGUS

08.09.2015

Õiguskoja poole pöördus klient, kellel oli kehtiv abielu välismaalasega ning kes ei teadnud oma abikaasa asukohta ja ei olnud temaga suhelnud juba viis aastat. Kohtule pidime esitama kadunud abikaasa oletatavad asukohad ning lõpuks õnnestus tema asukoht ka kindlaks teha ja talle kohtudokumendid kohtu poolt kätte toimetada. Asja muutis keeruliseks see, et abielu sõlmiti ühes riigis, koos elati teises riigis ja abikaasa asukoht oli kolmandas riigis.

Kohtuotsuse põhjendused

Eesti Vabariigi rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 60 lg 1 ja § 57 lg 4 koosmõjus määratakse juhul, kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, abielu lahutamise üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamini seotud. Kuna abikaasade viimane ühine elukoht oli Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis, tuleb määrata antud tsiviilasjas abielu lahutamise üldised õiguslikud tagajärjed Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi õiguse kohaselt.

Harju Maakohtule esitatu järgi lahutatakse abielu nimetatu 1973. aasta abieluasjade seaduse 18. peatüki 1. jao § 1 lg 2 p e alusel juhul, kui mõlemad pooled on elanud katkematult eraldi vähemalt viis aastat enne avalduse esitamist kohtule. Abielutunnistusest nähtuvalt sõlmiti poolte abielu xx.xx.2005 Kenneris Jeffersoni maakonnas Lousiana osariigis Ameerika Ühendriikides. 11.04.2014 esitatud hagiavaldusest ja kohtuistungil antud seletustest nähtuvalt on poolte abielusuhted lõppenud ja nad elavad eraldi vähemalt alates jaanuarist 2009, s.o enam kui viis aastat enne hagiavalduse esitamist kohtule. Pooled ei pea abielu jätkamist võimalikuks ja soovivad abielu lahutada.

Tuginedes eelnenule, kohus leiab, et Õiguskoja Kliendi hagi JRD vastu abielu lahutamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus lahutab Õiguskoja Kliendi ja JRD abielu, mis on registreeritud xx.xx.2005 Kenneris Jeffersoni maakonnas Lousiana osariigis Ameerika Ühendriikides.

TÖÖÕIGUS

30.12.2014

Õiguskoja poole pöördusid abi saamiseks kolm klienti, kes koondati teenistusest kohalikus omavalitsuses. Valik, keda koondada oli meelevaldne, subjektiivne ja põhjendamatu. Pöördusime kõigepealt kaebustega halduskohtusse, kes jättis kaks kaebust rahuldamata, mistõttu pöördusime kahe kaebusega edasi ringkonnakohtusse ning kolmandas kaebuses oli ringkonnakohtusse pöördujaks vastaspool, kuna halduskohus tegi otsuse meie kasuks. Kõik kolm kohtuasja lõppesid meie võiduga:

  1. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

ATS § 90 lg 1 p 2 kohaselt võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim (ATS § 90 lg 5). ATS seletuskirjas selgitati sätet nii, et teenistusse jäämise eelisõigust saab kohaldada, kui on vähemalt kaks olulises ulatuses kattuvate teenistusülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Ühesuguste või sarnaste teenistusülesannetega ametikohtadelt koondatavatest isikutest tuleks moodustada pingerida, võttes arvesse teenistusse jäämise eelisõiguse kriteeriume. ATS § 90 lg 5 annab valikukriteeriumiteks esmalt hariduse, töökogemuse, teadmised ja oskused. Nimetatud näitajatest on teadmiste ja oskuste hindamine asutusele laia kaalutlusõigust andev. Ühest küljest võib tunnistaja A.S.i seletustest järeldada, et inspektorite ülesanded muutusid keerukamaks ja suuremaid oskusi nõudvaks ning ühetaoliste protokollide koostamise vajadus vähenes. Seega võib järeldada, et seniste töötulemuste võrdlemisest (koostatud protokollide arv, neist ebaõigete dokumentide protsent vm sarnased näitajad) ei pruukinud ametnike võrdlemiseks piisata. Samas on vastustaja väitnud, et võrdles sarnaseid tööülesandeid täitvaid ametnikke, koostades ka sellekohase tabeli. Järelikult pidas vastustaja võrdlust siiski võimalikuks.

Töökogemuse, oskuste ja teadmiste võrdlemisel tuleb aga asutusel leida objektiivsed võrdluskriteeriumid, mille alusel ametnikke saab võrrelda. Võrdlus ATS § 90 lg 5 alusel ei saa olla kontrollimatu ja subjektiivne. Selleks, et asutus saaks juhinduda ametnike võrdlemisel senistest teenistusnäitajatest, tuleb kõigepealt objektiivselt ära näidata, millised kriteeriumid valitakse ametnike töökogemuse, oskuste ja teadmiste võrdlemiseks, seejärel tuleb ametnikud neist kriteeriumitest lähtudes seada pingeritta. Oskuste ja teadmiste võrdlus saab üldjuhul põhineda kas asjakohasel eksamil või senistel teenistusnäitajatel. Eeltoodust tulenevalt, kui koondamisel tuleb valida mitme isiku vahel, kes täidavad sarnaseid ülesandeid, tuleb tööandjal läbi viia võrdlus, hindamaks objektiivsete kriteeriumite alusel, millise ametniku haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim.

Vaidlustatud käskkirjas viidatud 26.08.2013 koondamisest etteteatamise kirjast nähtub, et koondamisel on arvesse võetud ametnike haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi, kuid vaatamata Õiguskoja Kliendi pikaajalisele töökogemusele on tema panus väärteomenetluste läbiviimisel võrreldes teiste ametnike töötulemustega tagasihoidlik. Kohus nõustub, et üheks objektiivseks kriteeriumiks on töö kvaliteet, mida koondamise eel hinnatakse. Samas ei selgu nimetatud kirjast ega ka vaidlustatud käskkirjast, kuidas nimetatud objektiivseid kriteeriume (töö tulemused, haridus, teadmised) on hinnatud võrreldes teiste ametnikega.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 ls 2). HMS § 56 lg 2 sätestab nõude, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sellest tulenevalt peavad Asutuse põhjendused võimaldama kohtul hinnata, kas koondamisel on järgitud ATS § 90 lg-t 5. Vaidlustatud käskkirjas (või selles viidatud muus Õiguskoja Kliendile kättesaadavas dokumendis) toodud põhjendused peavad olema sedavõrd selged ja kontrollitavad, et kohtul oleks võimalik veenduda, et otsuse tegemisel lähtuti ATS § 90 lg-ga 5 kooskõlas olevatest kaalutlustest. Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-08). On ilmne, et nt hariduse osas on võimalik väga selgelt ametnikke võrrelda, arvestades ametikohale kehtestatud haridusnõudeid.

Käesoleval juhul ei võimalda vaidlustatud käskkirjas ega selles viidatud dokumentides esitatud põhjendused hinnata, kas Asutus on järginud ATS § 90 lg-t 5 ning viinud läbi korrektse võrdlemise sarnaseid teenistusülesandeid täitvate ametnike vahel. Seetõttu on tegemist formaalselt õigusvastase haldusaktiga HMS §-st 56 tulenevalt ning halduskohus on ekslikult leidnud, et käskkirjas viidatud koondamisest etteteatamise käskkirjas on toodud koondamise põhjendused. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et haldusorgan võib haldusakti põhjendused esitada ka kohtumenetluses, kui kohtul on võimalik veenduda, et just nendest argumentidest lähtuti ka vaidlustatud haldusakti andmisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Kohtuistungil on Asutus selgitanud, et enne menetlusosakonna vaneminspektori ametikoha koondamist võrreldi ligi 30 ametnikku, kes täitsid Õiguskoja Kliendiga sarnaseid ülesandeid. Vastuses kaebusele ei ole Asutus seda aga märkinud ega sellekohaseid tõendeid esitanud. Kuigi kohtule on enne istungit esitatud 26.08.2013 kuupäeva kandev tabel menetlusosakonna menetlejate menetlusandmetest (kokku 30 nime), nõustub ringkonnakohus Õiguskojaga, et see ei ole piisav, tõendamaks sarnaseid ülesandeid täitvate ametnike objektiivset võrdlemist. Ka ei kinnita tunnistaja A.S.i ütlused, et vastav võrdlus viidi läbi.

Tunnistaja A.S. on kohtuistungil selgitanud, et punasega on tabelis märgitud koondatavate nimed. Samas on tabelis punasega märgitud nimesid kokku 19, kuid 26.08.2013 koondamisest etteteatamise kirja kohaselt koondati kohaliku omavalitsuse asutuses kokku 12 isikut. Samuti kannab tabel kuupäeva 26.08.2013, mis langeb kokku kaebajale koondamisest etteteatamise kirjaga, mis annab alust kahtluseks, et nõuetekohast võrdlust ei tehtud. Veelgi enam, olukorras, kus koondatakse vaneminspektori ametikoht, puudub igasugune mõistlik põhjendus võrrelda haldusorganil vaneminspektori ametikohal olevat ametnikku teistel ametikohtadel (nt inspektor, peainspektor jne) olevate ametnikega, kuivõrd teisi ametikohti ei ole nende negatiivse hindamise tulemusel alust haldusorganil koondada. Asja materjalidest jääb aga mulje, et Õiguskoja Klienti, kes täitis vaneminspektori ülesandeid, võrreldi kõigi menetlusosakonnas sarnaseid ülesandeid sooritavate ametnikega. Nii on tunnistaja A.S. märkinud, et A.P.-l sai määravaks kõrgharidus ja tema oli peaspetsialist. Ülalmärgitud menetlejate tabelisse on kantud ka A.P. Ühtlasi selgitab tunnistaja, et A.R. oli patrullis, kuid tabelis on A.R. märgitud punasega, mis peaks tähistama koondamist, kuid koondati hoopis Õiguskoja Klient. Lisaks on A.R.i menetluste arv (nii alustatud kui ka lõpule viidud) oluliselt väiksem (vastavalt 27 ja 10) Õiguskoja Kliendi menetluste arvust (vastavalt 48 ja 45), mis viitab, et Õiguskoja Kliendi tulemused ei olnud kehvemad kui teistel ametnikel. Ometi on tunnistaja A.S. selgitanud, et koondamisel sai määravaks menetluste arv. Seega ei lange tunnistaja ütlused kokku kohtule esitatud tabeli andmetega ning on vastuolulised seoses menetlejate võrdlemisega.

Asutus on istungil märkinud, et Õiguskoja Kliendi ametikoht ei olnud identne menetlusosakonna 6 vaneminspektori ametikohaga. Samas on Asutus jätnud esmalt tähelepanuta, et ametikohad ei pea ATS § 90 lg 5 järgi olema identsed, vaid ametnikud peavad täitma sarnaseid teenistusülesandeid. Teiseks ei ole Asutus vastu vaielnud asjaolule, et menetlusosakonda jäi peale struktuurimuudatusi 8 vaneminspektori ametikohta, mis teeb koos koondatud ametikohaga kokku 9 kohta. Seega ka juhul, kui Õiguskoja Klient ei täitnud sarnaseid teenistusülesandeid 6 vaneminspektoriga, ei ole vastustaja öelnud, et teenistusülesanded oleksid olnud erinevad ka ülejäänud kahega ning võrreldamatud. Veelgi enam, kui ATS § 90 lg 5 esimeses lauses nimetatud kriteeriumi alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu (ATS § 90 lg 5 ls 2). Vaidlustatud käskkirjas on vastustaja tuginenud just nimelt ATS § 90 lg 5 esimesele lausele, mitte teisele lausele. See seab kahtluse alla Asutuse istungil antud selgituse õigsuse, et Õiguskoja Kliendi täidetavaid teenistusülesandeid ei saanud teiste vaneminspektoritega võrrelda.

Asutus on viidanud vaidlustatud käskkirjas ja selles viidatud dokumentides ka ametnike hariduse, teadmiste ja oskuste hindamisele. Samas on tunnistaja A.S. märkinud, et määravaks sai menetluste arv, mistõttu ei ole tõendatud, et lähtuti ka ATS § 90 lg-s 5 loetletud teistest kriteeriumitest peale töötulemuste (menetluste arv). Kuigi Asutus on vastuses apellatsioonkaebusele väitnud, et lisaks Õiguskoja poolt kohtule esitatud menetlejate aruandele ja 26.08.2013 tabelis toodud menetlusstatistikale arvestati ka ametnike suhtumist oma ametiülesannete täitmisesse, töö kvaliteeti, soovi oma senist haridustaset ja kvalifikatsiooni tõsta, ametisisest rotatsiooni jne, siiski ei nähtu vastustaja esitatud dokumentidest, et selliseid asjaolusid oleks hinnatud ja koondatavate ametnike vahel võrreldud. Järelikult ei ole Asutus suutnud ära näidata, millised olid need objektiivsed kriteeriumid, hindamaks ametnike töökogemust, oskusi ja teadmisi ning haridust. Seda veendumust kinnitab asjaolu, et tunnistaja A.S.i ütlustest nähtub, et pensionäridele tuleks koondamine kergemalt, kuivõrd nendel on juba sissetulek olemas („Samas arvasime, et pensionäridel on juba sissetulek olemas, nendel tuleks koondamine veidi kergemalt“). Asutus võttis seega arvesse ametnikel pensioni olemasolu. Kui seda kriteeriumi ei seata, on võimalik, et koondamisele kuuluks ainult pensionieelikud või üksnes pensionärid. Siinkohal ei oma tähtsust, mitu protsenti pensioniealisi ametnikke hetkel asutuses töötab. ATS § 90 lõikes 5 toodud esmaste valikukriteeriumite hulgas pensionist saadavat sissetulekut märgitud ei ole.

Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud käskkiri ka sisuliselt õigusvastane. 

ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 näeb ette, et § 105 lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. ATS § 13 sätestab, et ametiasutused peavad tagama teenistusse soovijate ja teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on kohtul kaalutlusruum. Lubamatu kaalutluse arvesse võtmine ametnike koondamise valikul ei too tingimata kaasa suurema hüvitise kui kolme kuu keskmine palk väljamõistmist. Arvesse tuleb võtta rikkumise raskust, teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Suuremat hüvitist ei õigusta koondamise ootamatus ega koondamisest teadasaamine vahetult peale puhkust. Koondamisest teadasaamise ootamatuse korvab ATS § 101 lg 6 nõue, mida vastustaja järgis.

Ringkonnakohtu arvates tuleb piisavaks hüvitiseks, arvestades rikkumise raskust, pidada Õiguskoja Kliendi kolme kuu keskmist palka enne koondamist. Hüvitise suuruse määramisel võtab ringkonnakohus arvesse, et vastustaja ei viinud nõuetekohaselt läbi ametnike võrdlemist ega näidanud, et koondamisel oleks eelistatud selliseid ametnikke, kes kasvatasid alla seitsmeaastast last või et teenistusse jäänud ametnike õiguspärane ootus vajas enam kaitset. Oluline on ka koondamise valikul pensioni saamise arvesse võtmine kui lubamatu kaalutlus. Suurema hüvitise väljamõistmise vastu räägib asjaolu, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt olid Õiguskoja Kliendi tööülesanded ühetaolised ja kohati ka puudustega, ent pärast 01.09.2013 sooviti ametisse jäänud teenistujatelt keerukamate ja mitmetahulisemate ülesannete täitmist. Õiguskoja Kliendi koondamist nõuetekohase menetluse tulemusel ei saa ilmselgelt välistada.

2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlustatud käskkirja õiguslikuks aluseks on ATS § 90 lg 1 p 2. Viidatud sätte kohaselt võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. ATS § 90 lg 5 kohaselt, kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. ATS seletuskirjas selgitati § 90 lg-t 5 nii, et teenistusse jäämise eelisõigust saab kohaldada, kui on vähemalt kaks olulises ulatuses kattuvate teenistusülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Eelnõu seletuskirjas lisatakse, et ühesuguste või sarnaste teenistusülesannetega ametikohtadelt koondatavatest isikutest tuleks moodustada pingerida, võttes arvesse teenistusse jäämise eelisõiguse kriteeriume. Töökogemuse, oskuste ja teadmiste võrdlemisel tuleb asutusel leida objektiivsed võrdluskriteeriumid, mille alusel ametnikke saab võrrelda. Võrdlus ATS § 90 lg 5 alusel ei saa olla kontrollimatu ja subjektiivne. Selleks, et asutus saaks juhinduda ametnike võrdlemisel senistest teenistusnäitajatest, tuleb kõigepealt objektiivselt ära näidata, millised kriteeriumid valitakse ametnike töökogemuse, oskuste ja teadmiste võrdlemiseks. Seejärel tuleb ametnikud neist kriteeriumitest lähtudes seada pingeritta. Oskuste ja teadmiste võrdlus saab üldjuhul põhineda kas asjakohasel eksamil või senistel teenistusnäitajatel.

Vastustaja ei vaidle vastu asjaolule, et kontrolliosakonnas töötas inspektori ametikohal rohkem kui üks isik, kes täitis kaebajaga sarnaseid ülesandeid. Sellest johtuvalt oli asutusel kohustus valida sarnaseid teenistusülesandeid täitvate ametnike vahel, arvestades nende haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi. Vaidlustatud käskkirjas viidatud 26.08.2013 koondamisest etteteatamise kirjast nähtub, et koondamisel on arvesse võetud ametnike haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi ning võrreldes teiste ametnikega on Õiguskoja Kliendi menetlusdokumentide vormistamise kvaliteet madalam. 26.08.2013 kirjas lisati, et vaatamata töökogemusele, on väga palju dokumente vormistatud puudulikult, suurte hooletusvigadega ja lohakalt; samuti on asutusele laekunud kaebusi Õiguskoja Kliendi kui ametniku käitumise ja suhtlemisoskuse kohta. Kohus nõustub, et üheks objektiivseks kriteeriumiks on töö kvaliteet (nii dokumentide vormistamise korrektsus kui ka teenistuja suhtlemisoskus teenistusülesannete täitmisel). Samas ei selgu nimetatud kirjast ega ka vaidlustatud käskkirjast, kuidas nimetatud objektiivseid kriteeriume (kaebaja töö tulemused, haridus, teadmised ja oskused) on võrreldes teiste ametnikega (arvulised näitajad) hinnatud.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 ls 2). HMS § 56 lg 2 sätestab nõude, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sellest tulenevalt peavad vastustaja põhjendused võimaldama kohtul hinnata, kas koondamisel on järgitud ATS § 90 lg-t 5. Vaidlustatud käskkirjas (või selles viidatud muus Õiguskoja Kliendile kättesaadavas dokumendis) toodud põhjendused peavad olema sedavõrd selged ja kontrollitavad, et kohtul oleks võimalik veenduda, et otsuse tegemisel lähtuti ATS § 90 lg-ga 5 kooskõlas olevatest kaalutlustest. Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-08). On ilmne, et nt hariduse osas on võimalik väga selgelt ametnikke võrrelda, arvestades ametikohale (inspektor) kehtestatud haridusnõudeid.

Käesoleval juhul ei võimalda vaidlustatud käskkirjas ega selles viidatud dokumentides esitatud põhjendused hinnata, kas vastustaja on järginud ATS § 90 lg-t 5 ning viinud läbi korrektse võrdlemise sarnaseid teenistusülesandeid täitvate ametnike vahel. Seetõttu on tegemist formaalselt õigusvastase haldusaktiga HMS §-st 56 tulenevalt ning halduskohus on ekslikult leidnud, et käskkirjas viidatud koondamisest etteteatamise käskkirjas on toodud koondamise põhjendused. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et haldusorgan võib haldusakti põhjendused esitada ka kohtumenetluses, kui kohtul on võimalik veenduda, et just nendest argumentidest lähtuti ka vaidlustatud haldusakti andmisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Ringkonnakohus nõustub Õiguskojaga, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et vastustaja viis ametnike osas läbi kohase võrdluse enne koondamist.

Asutus on selgitanud vastuses kaebusele, et Õiguskoja Kliendi haridus, töökogemus, teadmised ja oskused ei võrdu tema puhul tegeliku tööpanusega, mida temalt on eeldatud. Vastustaja lisab, et Õiguskoja Klient on piirdunud ainult ühetüübiliste rikkumiste (sõiduõiguse kontrollimine ühistranspordis) fikseerimise ja kiirmenetluse otsuste koostamisega; muid rikkumisi kaebaja ei menetlenud, kuigi omas pädevust teostada järelevalvet ja viia läbi menetlusi kuueteistkümne seaduse alusel, millistest tulenevate rikkumiste menetlemise õigus on asutusele antud. Küll aga ei ole asutus ka kohtumenetluses põhjendanud, milliseid muid ülesandeid teostasid Õiguskoja Kliendiga sarnasel ametikohal (inspektor) olevad ametnikud, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas vaidlustatud käskkirja andmisel ka tegelikult sellisest kaalutlusest lähtuti. Järelikult on vastustaja nimetatud väide tõendamata.

Ühtlasi on Õiguskoja Klient selgitanud, et kiirmenetluse protokolli täitmise jooksul võib menetlusalune isik ümber mõelda ning kiirmenetlusega mitte nõustuda. Seda, kas nimetatud asjaolu võis olla üheks põhjuseks, miks menetlusdokumendid ei olnud korrektsed, asutus kaalunud ega põhjendanud ei ole. Kuigi halduskohus on jätnud Õiguskoja Kliendi sellekohased väited käsitlemata, siis on see viga kõrvaldatav käesoleval juhul ega too kaasa otsuse tühistamist.

Tunnistaja A.S. on istungil märkinud järgmist: „Materjalidest ei saa võrrelda, kui palju keegi trahvi tootis. Kuna autojuhtidega ei saa võrrelda, sest autojuhid ei tooda juba tahestahtmata sellises mahus trahve, kui teised. Autojuhid ei saa toota protokolli vaid on naistöötajatele nö turvaülemaks ja vastutavad ühistranspordi korra eest.“ Samas on tunnistaja A.S. märkinud vastuseks T. Raja küsimusele, kas autojuhid ei teinud menetlusi, et „Niivõrd kuivõrd, kui neil oli kohta seda teha. Kui oli ilus ilm, siis tegi, halva ilmaga ei olnud seda võimalik kuskil teha“. Kuigi eelnevast võib eeldada, et Õiguskoja Klient ja kõnesolevad autojuhid ei täitnud samas mahus sarnaseid teenistusülesandeid, siiski ilmestab eeltoodu ebaselgust ametnike hindamisel enne koondamist. Samuti on tunnistaja A.S. märkinud, et inspektoreid oli 4-5 ning kontrolliosakonnast koondati kokku 4 inspektorit. Samas on asutuse 21.08.2013 korralduse nr 1122-k seletuskirjas märgitud, et kontrolliosakonnast tuuakse koos ametnikega ja nende seniste tööfunktsioonidega üle 11 inspektori ametikohta (palgaaste 12). Seega ei ole tunnistaja ütlused kooskõlas viidatud seletuskirjas märgituga.

Õiguskoja Kliendi taotlus hüvitise väljamõistmiseks tuleb rahuldada. ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohtu arvates tuleb piisavaks hüvitiseks, arvestades rikkumise raskust, pidada Õiguskoja Kliendi kolme kuu keskmist palka enne koondamist. Hüvitise suuruse määramisel võtab ringkonnakohus arvesse, et vastustaja ei viinud nõuetekohaselt läbi ametnike võrdlemist ega näidanud, et koondamisel oleks eelistatud selliseid ametnikke, kes kasvatasid alla seitsmeaastast last või et teenistusse jäänud ametnike õiguspärane ootus vajas enam kaitset. Õiguskoja Kliendi koondamist nõuetekohase menetluse tulemusel ei saa ilmselgelt välistada. 

Eeltoodust tulenevalt kuulub Õiguskoja apellatsioonkaebus rahuldamisele.

3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Asutuse korralduse nr 1122-k eelnõu seletuskirjast nähtuvalt kustutatakse menetlusosakonna tööfunktsioonide ümberkorraldamise tulemusel koosseisust üks peainspektori ametikoht (palgaaste 17) ja üks vaneminspektori ametikoht, millega kaasneb ametnike koondamine. Seletuskirja kohaselt on menetlusosakonna ametnike üldarvu suurenemine toimunud patrulliosakonnast ja kontrolliosakonnast ametikohtade ületoomise tagajärjel. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et käesoleval juhul koondamissituatsioon puudus. Ehkki linnavalitsuse korralduse seletuskirjas ei ole konkreetselt piiritletud, milline menetlusosakonna peainspektori ametikoht kaotatakse, on Asutuse 26.08.2013 koondamisteatises nr 3-8/4475 (tl 15-15p) märkinud, et tegemist on nimelt Õiguskoja Kliendi täidetava ametikohaga (s.o menetlusosakonna peainspektor palgaastmega 17). Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Samas nähtub kuni 31.08.2013 kehtinud koosseisunimestikust, et menetlusosakonnas oli 17. palgaastmega kokku 8 peainspektori ametikohta. Puuduvad igasugused andmed, et nimetatud peainspektorite teenistusülesanded (vt ametijuhend – tl 18-19) oleksid olnud põhimõtteliselt erinevad. Seega pidid koondamissituatsioonis olema kõik menetlusosakonna peainspektorid, kelle palgaaste oli 17.

Asjas on peamine vaidlus selle üle, kas Asutus on enne Õiguskoja Kliendi teenistusest vabastamist viinud ATS § 90 lg-s 5 sätestatud nõudeid järgides läbi koondamissituatsioonis olnud ametnike võrdluse ega ole seejuures lähtunud lubamatutest kaalutlustest. ATS § 90 lg 5 kohaselt on sarnaseid teenistusülesandeid täitvatest ametnikest koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus esmajoones isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Ametnike võrdlemiseks tuleks moodustada pingerida, võttes arvesse teenistusse jäämise eelisõiguse kriteeriume. Ametnike töökogemuse arvestamine võib seisneda, kuid ei pea tingimata seisnema muu hulgas seniste teenistusnäitajate (sh töö kvaliteedi) võrdlemises, eeldusel, et see on objektiivselt võimalik. ATS § 90 lg 5 alusel võrdlemine ei tohi olla kontrollimatu ega subjektiivne.

Koondamisteatise kohaselt on koondamisel võetud arvesse ametnike tööjaotust, haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi ning asjaolu, et Õiguskoja Kliendi panus on teiste ametnike töötulemustega võrreldes tagasihoidlik. Töökogemusele vaatamata on mitmed Õiguskoja Kliendi poolt vormistatud menetlusdokumendid suurte hooletusvigadega, mis on tinginud kohtus vaidlustatud väärteootsuste tühistamise. Viimatinimetatud asjaolud on kajastatud Ü.A. 06.05.2013 ettekandes ameti juhatajale, millele ei ole küll teatises otseselt viidatud, kuid millest lähtumine ilmneb selgelt 26.08.2013 teatise sisust. Samas ei nähtu koondamisteatisest ega Õiguskoja Kliendi teenistusest vabastamise käskkirjast, kuidas toimus Õiguskoja Kliendi töötulemuste, hariduse jm tegelik võrdlemine teiste peainspektorite näitajatega. Mingit pingerida ei ole Asutus koostanud ega esitanud ka kohtumenetluse käigus, mistõttu ei ole vaidlusalune haldusakt kohtulikult kontrollitav. Hariduse osas ei saanud kaebaja seejuures teistest ametnikest kehvem olla, sest ta omab kõrgharidust.

Töötulemuste võrdlemisega seonduvalt märkis Asutus vastuseks Õiguskoja Kliendi esitatud menetlejate aruandele perioodi 01.01.2013–28.08.2013 kohta oma 23.01.2014 seisukohas, et ainuüksi selle dokumendi alusel ei ole võimalik välja tuua ametialast paremusjärjestust ega hinnata tööpanust või töökoormust. Sama seisukohta on väljendatud apellatsioonkaebuses. Samas esitas Asutus ise ametnike töötulemuste võrdlemise kohta 11.04.2014 seisukoha lisana kohtule omapoolse tabeli menetlusosakonna ametnike menetlusstatistikast 26.08.2013 seisuga, mille osas tuleb aga tõdeda, et mõlemas kohtule esitatud tabelis olevad andmed on sisuliselt kokkulangevad (s.o alustatud ja lõpetatud menetluste arv ning määratud trahvisummad). Konkreetselt Õiguskoja Kliendi kohta nähtub mõlemast tabelist, et ta on 2013. aastal alustanud 47 menetlust, millest on lahendatud 43 ja määratud trahvisumma kokku oli 3120 eurot. Asutuse esitatud tabel erineb kaebaja omast üksnes selle poolest, et iga väljatoodud arvnäitaja järele on lisatud hinnang „Pos/Neg“, mille tähendus jääb tabeli põhjal aga täielikult arusaamatuks. Puudub võimalus tõsikindlalt kontrollida, milliste kriteeriumite põhjal on Asutus konkreetsele näitajale andnud positiivse või negatiivse hinnangu. Tabelist võib siiski järeldada lähtumist esmajoones menetluste arvust ja trahvisummadest, mitte töö sisust või kvaliteedist. Selline järeldus ilmneb ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 otsusest nr 3-13-2019 (p 22), milles hinnati sama tabelit. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ametnike võrdlemine ainuüksi menetlusstatistika alusel praegusel juhul piisav ega saa peegeldada nende töötulemuste adekvaatset võrdlust, pidades silmas, et Asutus on kohtumenetluse käigus ise rõhutanud, et eraldi peeti oluliseks läbiviidud menetluste n-ö mitmekesisust ja võimalike hilisemate kohtuvaidluste tulemusi (s.o kvaliteedinäitajaid). Selliseid andmeid ei ole teiste koondamissituatsioonis olnud ametnike kohta aga esitatud.

Täiendavalt on Asutus rõhutanud, et lisaks Õiguskoja Kliendi poolt koostatud menetlusdokumentide korduvale ebakorrektsusele, on isik piirdunud vaid ühetüübiliste rikkumiste (heakord) fikseerimise ja menetlemisega ning muudatuste eesmärk oli vähendada eelkõige just üheliigilisi järelevalve- või kontrolliülesandeid teostanud ja seega ebaefektiivsete ametnike arvu. Asutus on samuti viidanud Õiguskoja Kliendi suhtes 17.11.2011 ja 06.03.2012 algatatud distsiplinaarjuurdlustele seoses ebaviisaka käitumisega, ehkki distsiplinaarkaristusi nende raames ei kohaldatud. Ringkonnakohus märgib esiteks, et nimetatud asjaoludele ei ole koondamisteatises ega muudes dokumentides tuginetud, ning teiseks ei anna üksnes Õiguskoja Kliendi kohta andmete esitamine mingit teavet selle kohta, kuidas positsioneerub kaebaja võrdluses teiste menetlusosakonna peainspektoritega.

Ringkonnakohus nõustub Asutusega selles, et ameti juhataja asetäitja R.S.i 04.12.2012 e-kirjast ei ole põhjust tingimata järeldada, et Õiguskoja Kliendi koondamise tegelikuks aluseks oli tema pensioniealisus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 otsus nr 3-13-2019, p 25). Kõnealune e-kiri on saadetud oluliselt enne koondamissituatsiooni tekkimist ning kirjas on viidatud eelkõige läbirääkimiste pidamisele teenistussuhete lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Arvestades, et R.S.i e-kirjale lisatud tabelis kajastus võimaliku pensionile siirdujana ka tema enda nimi, tuleb pidada väga ebatõenäoliseks, et tabelis olid loetletud nimelt pensionärid või pensioniealised, kellest sooviti vabaneda. Käesolevas asjas puuduvad lisaks muud tõendid, mille alusel oleks põhjust omistada viidatud e-kirjale teistsugune tähendus (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2014 otsus nr 3-13-2077, p 16).

Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et Asutus ei viinud menetlusosakonna peainspektori ametikoha koondamisel läbi ATS § 90 lg 5 kohast võrdlust ega selgitanud objektiivsete kriteeriumite alusel välja isikut, keda tuleks teenistusse jäämisel eelistada. Seetõttu tunnistas halduskohus Õiguskoja Kliendi teenistusest vabastamise kohta antud 27.08.2013 käskkirja nr 3-1/124 põhjendatult õigusvastaseks. Olukorras, kus ametiasutus ei ole õiguspäraselt selgitanud välja juba seda, milline konkreetne ametnik tuleb menetlusosakonna peainspektori ametikoha kaotamise tõttu teenistusest vabastada (s.o pole tõendatud, et ATS § 90 lg-s 5 sätestatud aluseid arvestades oli nõrgimate näitajatega peainspektoriks nimelt Õiguskoja Klient), ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kaebajale oli võimalik ja tuli pakkuda kontrolliosakonnast üle toodava peainspektori ametikohta või mõnda muud ametikohta.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohus ei ole käskkirja tervikuna õigusvastaseks tunnistades väljunud kaebuse piiridest ning halduskohtu otsuse jõustumine ei too Õiguskoja Kliendile kaasa kohustust maksta 27.08.2013 käskkirjaga nr 3-1/124 p-de 2-4 alusel saadud summad Asutusele tagasi. Vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta selle kehtivust ning kehtiv haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik selle õigusvastasusest sõltumata (vt haldusmenetluse seaduse §d 60-61).

Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Asutuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2014 otsus muutmata.

 

KARISTUSÕIGUS

04.12.2014

Õiguskoja Kliendile koostati politsei poolt otsus väärteomenetluses, millega määrati Õiguskoja Kliendile väärteokaristus. Pöördusime kohtusse kaebusega, kuna Õiguskoja Kliendi tegevuses ei esinenud väärteotunnuseid ja politsei koostas otsuse seadust eirates. Õiguskoja Klient juhtis sõidukit, kui ülekäiguraja juures sõitis talle teed ületanud jalgrattur otsa. Politsei karistas Õiguskoja Klienti jättes arvesse võtmata seadusest tuleneva asjaolu, et kui jalgrattur ületab sõiduteed rattaga sõites, siis ei ole tal eesõigust sõiduteel sõitvate sõidukite suhtes ehk teisisõnu sõiduk ei pea jalgratturile isegi ülekäigurajal teed andma. Selline säte on mõistlik, sest takistab jalgratturil ootamatult sõiduki ette sõitmast, nii et sõiduki juht ei jõua reageerida. Antud juhul see täpselt nii juhtuski. 

Kohus tühistas politsei poolt määratud väärteokaristuse ja lõpetas väärteomenetluse väärteotunnuste puudumise tõttu.

TÖÖÕIGUS

31.10.2014

Õiguskoja Klient koondati kohaliku omavalitsuse teenistusest, mistõttu esitasime kaebuse halduskohtule. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid ringkonnakohus rahuldas selle:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Tunnistaja A.S. seletas halduskohtu istungil, et koondatavate ametnike võrdlus käis praakmaterjalide alusel. Vaadati praakmaterjalide hulka, vigu ja protokollide ülesehitust. Tunnistaja käes oli seitse Õiguskoja Kliendi praakmaterjali, teistel ametnikel oli kaebajaga võrreldes vähem praakmaterjale. Konkreetset arvu teiste ametnike kohta ei osanud tunnistaja ütelda. Tunnistaja seletas, et ameti mõte oli olnud, et pensionieas inimesed saaksid olla kodus ja nautida pensionipõlve ning tegeleda lastelastega. Dokumentaalsed tõendid, millest nähtuks koondatavatel ametikohtadel olnud isikute seniste töötulemuste võrdlemine, samuti nende ülalpeetavate arv, haridus, teenistusstaaž vm näitajad, millele koondamisteatises viidati, puuduvad.

Käesolevas asjas kohaldamisele kuuluv, alates 01.04.2013 kehtiv ATS § 90 lg 5 sätestab, et kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Kui nimetatud kriteeriumi alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu.

ATS seletuskirjas selgitati sätet nii, et teenistusse jäämise eelisõigust saab kohaldada, kui on vähemalt kaks olulises ulatuses kattuvate teenistusülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Ühesuguste või sarnaste teenistusülesannetega ametikohtadelt koondatavatest isikutest tuleks moodustada pingerida, võttes arvesse teenistusse jäämise eelisõiguse kriteeriume. Selles sättes ei nõuta ringkonnakohtu arvates tingimata seniste teenistusnäitajate võrdlemist ning ühestel alustel määratud võrdlustabeli koostamiseks teenistusnäitajate alusel vajadus seetõttu puudus. Tähtsust ei oma, et ametnike seniste teenistusnäitajate võrdlust kontrollitaval viisil ei ole aset leidnud. ATS § 90 lg 5 annab valikukriteeriumiteks esmalt hariduse, töökogemuse, teadmised ja oskused. Nimetatud näitajatest on teadmiste ja oskuste hindamine asutusele laia kaalutlusõigust andev. Tunnistaja A.S.i seletustest saab järeldada, et inspektorite ülesanded muutusid keerukamaks ja suuremaid oskusi nõudvaks ning ühetaoliste protokollide koostamise vajadus vähenes. Seega võib järeldada, et seniste töötulemuste võrdlemisest (koostatud protokollide arv, neist ebaõigete dokumentide protsent vm sarnased näitajad) ei pruukinud ametnike võrdlemiseks piisata.

Töökogemuse, oskuste ja teadmiste võrdlemisel tuleb aga asutusel leida siiski objektiivsed võrdluskriteeriumid, mille alusel ametnikke saab võrrelda. Võrdlus ATS § 90 lg 5 alusel ei saa olla kontrollimatu ja subjektiivne. Selleks, et asutus saaks juhinduda ametnike võrdlemisel senistest teenistusnäitajatest, tuleb kõigepealt objektiivselt ära näidata, millised kriteeriumid valitakse ametnike töökogemuse, oskuste ja teadmiste võrdlemiseks, seejärel tuleb ametnikud neist kriteeriumitest lähtudes seada pingeritta. Oskuste ja teadmiste võrdlus saab üldjuhul põhineda kas asjakohasel eksamil või senistel teenistusnäitajatel. Asjaolust, et ametnikud täitsid tunnistaja A. Sirkeli ütlustest nähtuvalt erinevaid tööülesandeid (julgestamine, protokollide koostamine, otsuste tegemine jne), saab järeldada, et pingerea valiku aluseks olevate kriteeriumite kindlaksmääramine on keerukas või ametnike eristamine suisa võimatu.

Objektiivseks võrdluskriteeriumiks ei saa ringkonnakohtu arvates pidada esitatud kaebuste arvu, sest kaebuste sisu, põhjendatus ega asutuse juhi hinnang ametniku oskustele ja teadmistele neist ei nähtu. Samuti ei ole vastustaja näidanud, et Õiguskoja Klient oleks pingereas tagapool neist ametnikest, kes jätkasid teenistust, ebaõnnestunult koostatud protokollide protsendi poolest. Vastupidi, tunnistaja A.S.i ütlustest nähtub, et kõik ametnikud protokolle koostama ei pidanudki ning kõigi ametnike osas selliseid näitajaid ei olnud võimalik kindlaks teha, sest ametnikud hakkasid selliseid protokolle ja dokumente koondamise hirmus hävitama.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustaja ei ole ATS § 90 lõiget 5 nõuetekohaselt kohaldanud ja vaidlustatud käskkiri oli õigusvastane. Seda veendumust kinnitab asjaolu, et tunnistaja A.S.i ütlustest nähtub, et koondada otsustati pensionäre ja teisi ametnikke võrdsel arvul („01.09.2013 alates võtsime kuldse kesktee, et koondame 2 pensionäri ja 2 mitte pensionäri“). Vastustaja võttis seega arvesse ametnikel pensioni olemasolu. Kui seda kriteeriumi ei seata, on võimalik, et koondamisele kuuluks ainult pensionieelikud või üksnes pensionärid. ATS § 90 lõikes 5 toodud esmaste valikukriteeriumite hulgas pensionist saadavat sissetulekut märgitud ei ole.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada ka küsimust, kas olukorras, kus ametnike võrdlemine ei ole võimalik, tuleb asutusel arvesse võtta sügava puudega lapse kasvatamist. ATS § 90 lg 5 teisest lausest järeldub, et sellist asjaolu saab arvesse võtta juhul, kui valik, keda koondada ja keda teenistusse jätta, ei ole võimalik pelgalt alla seitsmeaastase lapse kasvatamise põhjal. Kui teenistusse saab jätta mõne ametniku, kellel alla seitsmeaastast last ei ole, on asutusel võimalik kaalutlusõiguse alusel valida, kas eelistada ametnike esindajat või ametnikku, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu. Ülalpeetavate arvu tuvastamisel ei saa asutus tugineda aga pelgalt ootusele, et ametnik ise enne koondamise kohta teatise esitamist ülalpeetavate kohta andmed asutusele esitab. Selliste andmete saamise vajadus tekib asutusel koondamissituatsioonis ATS § 90 lg 5 teise lause rakendamisel ning asutus peab ise ametnikelt, kelle ametikohad koondatakse, nõudma neid andmeid, mille põhjal õigustatud ootust hinnatakse, sh ülalpeetavate kohta.

Ringkonnakohus tunnistab vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks.

ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 näeb ette, et § 105 lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. ATS § 13 sätestab, et ametiasutused peavad tagama teenistusse soovijate ja teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust.

Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on kohtul kaalutlusruum. Lubamatu kaalutluse arvesse võtmine ametnike koondamise valikul ei too tingimata kaasa suurema hüvitise kui kolme kuu keskmine palk väljamõistmist. Arvesse tuleb võtta rikkumise raskust, teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Suuremat hüvitist ei õigusta koondamise ootamatus ega vahetust tervenemise järel koondamisest teadasaamine. Koondamisest teadasaamise ootamatust korvab ATS § 101 lg 6 nõue, mida vastustaja järgis.

Ringkonnakohtu arvates tuleb piisavaks hüvitiseks, arvestades rikkumise raskust, pidada Õiguskoja Kliendi kolme kuu keskmist palka enne koondamist. Hüvitise suuruse määramisel võtab ringkonnakohus arvesse, et vastustaja ei viinud nõuetekohaselt läbi ametnike võrdlemist ega näidanud, et koondamisel oleks eelistatud selliseid ametnikke, kes kasvatasid alla seitsmeaastast last või et teenistusse jäänud ametnike õiguspärane ootus vajas enam kaitset. Oluline on ka koondamise valikul vastustaja poolt pensioni saamise arvesse võtmine kui lubamatu kaalutlus. Õiguskoja Kliendi huvi pidada ülal sügava puudega last on samuti hüvitise määramisel oluline. Suurema hüvitise väljamõistmise vastu räägib asjaolu, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt olid Õiguskoja Kliendi tööülesanded ühetaolised ja ka kohati puudustega, ent pärast 01.09.2013 sooviti ametisse jäänud teenistujatelt keerukamate ja mitmetahulisemate ülesannete täitmist. Õiguskoja Kliendi koondamist nõuetekohase menetluse tulemusel ei saa ilmselgelt välistada.

TÖÖÕIGUS

05.05.2014

Tööandja asus meelevaldselt seisukohale, et töötajale palka maksta ei ole vaja ja teavitas sellest töötajat suuliselt. Kohtumenetluses ei pidanud tööandja vajalikuks menetluses osalemist ja meie hagi rahuldati seetõttu tagaseljaotsusega. Kuna tööandja läks vahepeal pankrotti, siis väljamõistetud hüvitised kuulusid tasustamisele Eesti Töötukassa poolt. Õiguskoja Kliendi jaoks lõppes vaidlus väga hästi.

 

TÖÖÕIGUS

23.12.2013

Kompromiss olukorras, kus asjaolusid arvestades me seda ei oodanud. Seetõttu tundub see võiduna.

Tegelikult tunduvadki kõik kompromissid võiduna, kuna see näitab, et inimesed suudavad lahendada probleemid inimlikult – oomavahel kokku leppides. Kuna kohtumäärus keelab asjaolude avaldamise, siis siia oleme üles pannud täpselt nii palju infot kohtumäärusest, kui palju sisaldub kohtu kodulehel avalikult üles pandud kohtumäärus.

Tsiviilasi Õiguskoja Kliendi hagi Raasiku Vallavalitsuse vastu töövaidluskomisjoni 08.10.2013 otsuse p 1 ja 2 tühistamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise suurendamiseks

MENETLUSE KÄIK

Käesolevas tsiviilasjas esitas Õiguskoja Klient hagi Raasiku Vallavalitsuse vastu töövaidluskomisjoni 08.10.2013 otsuse 4.4-1/2049 p 1 ja 2 tühistamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise suurendamiseks. Kohus võttis hagiavalduse 21.11.2013 määrusega menetlusse ning kohustas kostjat hagile vastama 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagiavalduses esitatud nõudeid kostja ei tunnistanud. 05.12.2013 saadetud e-kirjaga selgitas kohus pooltele tsiviilasja nr 2-10-52910 õiguslikku olukorda ja tegi pooltele ettepaneku sõlmida kompromiss. 20.12.2013 esitasid pooled kohtule kokkuleppe järgmiste tingimustega: Raasiku Vallavalitsus tasub Õiguskoja Kliendile hüvitise summas 1395,34 eurot hiljemalt 10.01.2014. Tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel töösuhte lõppemise päevast, st alates 09.08.2013 (viimane tööpäev 08.08.2013). Pooled kohustuvad käituma pärast käesoleva lepingu sõlmimist teineteise suhtes lugupidavalt ning mitte avaldama kokkuleppe kohta infot. Kokkulepet rikkunud pool peab tasuma teisele poolele leppetrahvi 2000 eurot. Raasiku Vallavalitsus edastab vabanduse Õiguskoja Kliendile vabalt valitud viisil, kas suuliselt või kirjalikult. Pooltele on menetluse lõpetamise tagajärjed selged ja paluvad kohtumenetlusse tsiviilasjas 2-13-52910 lõpetada. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Pooled loobuvad määruskaebuse esitamise õigusest.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED JA KOHALDATAV SEADUS

TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse, TsMS § 431 lg 1.

TsMS § 428 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle. Vastavalt TsMS § 430 lõikele 3 ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Tulenevalt TsMS § 430 lõikest 7 võib kompromiss olla tingimuslik.

Kohus asub seisukohale, et poolte vahel kokku lepitud kompromiss vastab seadusest tulenevatele nõuetele ning ei esine selle kinnitamisest keeldumise aluseid. Seega kuulub kohtule esitatud kompromiss kinnitamisele ja menetlus asjas lõpetamisele.

Kohus selgitab menetlusosalistele, et kooskõlas TsMS § 430 lõikega 6 asendab kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina kokkuleppe notariaalset tõestamist. TsMS §-st 432 tulenevalt, ei saa hageja menetluse lõpetamise korral pöörduda uuesti kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle.

Kui kostja vabatahtlikult käesoleva määrusega kinnitatud kompromissi ei täida, kuulub käesolevast jõustunud kohtumäärusest tulenev nõue täitmisele täitemenetluse seadustiku alusel (TMS § 2 lg 1 p 1).

TsMS § 168 lg 3 sätestab, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Seega jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

TsMS § 661 lg 4 kohaselt võib poolte kokkuleppel määruskaebuse esitamise tähtaega hagimenetluses lühendada või määruskaebuse esitamise õiguse välistada. Pooled loobuvad määruskaebuse esitamise õigusest.

 

ELATISE NÕUE

16.09.2013

Meie poole pöördus isik, kelle tegelik elukoht on Inglismaal, kuid tema alaealise lapse isa elab Eestis. Kostja ise lapsele elatist ei maksnud, varasema kohtulahendiga oli välja mõistetud väiksem summa, kui tänasel päeval on miinimum ning meil oli vaja esitada elatise suurendamise nõue. Kuna kostja asukoht on Eestis, siis oli võimalik elatisraha nõudmine Eesti kohtu kaudu. Kohtuotsuses nimetame Õiguskoja Kliendiks alaealist last, kuna elatise nõudmisel on hagejaks laps ise. Kostjaga meil kontakti võtta ei olnud võimalik, kuna kostja elu- ega asukoht ei olnud lapse emale teada ja isa ise lapsega kontakti ei ole hoidnud. Kohus sai kostja andmed, edastas talle nõude ja ta nõustus elatisraha suurendamisega.

Hagi alus ja kohtu selgitused

Õiguskoja Klient (seadusliku esindaja kaudu) 19.07.2013 esitatud hagi Ü A vastu elatise väljamõistmiseks.

Kohus on menetlenud käesolevat hagi Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole. Lihtmenetluses võib kohus teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 405 lg 1 p 9, § 444 lg 4).

TsMS § 444 lg 4 kohaselt, kohus täiendab kirjeldava ja põhjendava osata otsust TsMS § 448 lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi.

TsMS § 448 lg 4¹ kohaselt, apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele otsuse täiendamisest ei teatata. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates.

TÖÖÕIGUS

20.02.2013

Teiseks Õiguskoja lemmikteemaks väärteomenetluse kõrval on töövaidlustega seonduv, eriti distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusel määratud distsiplinaarkaristus. Alloleva kohtulahendi puhul me maakohtus küll üllatuslikult kaotasime, kuid ringkonnakohtus pääses õiglus võidule ja tulemus on allpool näha. Asja sisuline vaidlus lõppes ringkonnakohtus, kuid menetluskulude väljamõistmise osas oli vaja pöörduda Riigikohtusse. Õiguskoja juristidel ei ole võimalust ise Riigikohtusse pöörduda, kuna seda saab teha vaid vandadvokaat, kuid haldusasjas saab kaebuse esitaja ise ennast esindada ning meie roll oli seejuures kaasaaitav. Esimese astme kohus oli jätnud asja juurde lisamata meie kliendi poolt tasutud õigusabi arved ja maksekorraldused, mistõttu järeldas ringkonnakohus, et neid ei olegi. Meie kliendi nimel esitasime Riigikohtusse varem maakohtule esitatud digikonteineri, mille sisu põhjal sai tõendada, et kõik nõutavad dokumendid oli õigeaegselt maakohtule esitatud ning Riigikohus korrigeeris ringkonnakohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas ja mõistis need välja. Tulemusena saime kohtu kaudu kõikides meie nõuetes võidu.

Haldusasi Õiguskoja Kliendi kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 14.12.2011 käskkirja nr 3-1/186 tühistamiseks ja saamata jäänud ametipalga väljamaksmiseks kohustamiseks

Menetlusosalised Kaebaja – Õiguskoja Klient, lepinguline esindaja Tiina Raja Vastustaja – Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 07.07.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Õiguskoja Kliendi apellatsioonkaebus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Õiguskoja Kliendi apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 07.07.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-70. Teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada Õiguskoja Kliendi kaebus ning tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 14.12.2011 käskkiri nr 3-1/186.

3. Kohustada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametit välja arvutama ja Õiguskoja Kliendile välja maksma eelnimetatud käskkirja tõttu saamata jäänud ametipalga osa.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õiguskoja Klient töötas alates 01.07.2008 Tallinna Munitsipaalpolitsei kontrolliosakonna inspektorina. 15.11.2011 esitas S L-V kaebuse Õiguskoja Kliendi ebaviisaka käitumise peale 13.11.2011 väärteo asja menetlemisel. Kaebuse alusel algatati Õiguskoja Kliendi suhtes distsiplinaarmenetlus ning teda karistati Tallinna Munitsipaalameti juhataja 14.12.2012 käskkirjaga nr 3-1/186 ATS § 84 p 3 ja § 85 lg 1 p 4 alusel distsiplinaarkorras üleviimisega 1 astme võrra madalamale palgaastmele 6 kuuks, määrates ametipalgaks 742 eurot kuus alates käskkirja allkirjastamise päevast.

Vaidlustatud käskkirjas leiti, et Õiguskoja Klient on 13.11.2011 ja 21.11.2011 asetleidnud sündmuste käigus eiranud ametnikuna väärteomenetluse läbiviimise korda, viinud menetlust läbi asjatundmatult ja ebaõiglaselt, on käitunud ebaausalt, valetades S. L-V ja tema kaebuses esitatud asjaolude kohta. Väärteomenetlust 13.11.2011 läbi viies läks ta konflikti menetlusaluse isikuga (S L-V), provotseerides viimast oma käitumise, väljenduse ja hääletooniga, sh altkäemaksu pakkumise väitega. S. L-V kaebuse alusel algatatud distsiplinaarjuurdluse käigus 21.11.2011 esitas Õiguskoja Klient seletuse, milles esitas 13.11.2011 toimunud sündmuse kohta ebaõigeid andmeid. Karistuse määramisel arvestati, et Õiguskoja Kliendil pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi.

2. Õiguskoja Klient palub halduskohtule esitatud kaebuses käskkiri tühistada ja välja mõista saamata jäänud ametipalga osa, esitades järgmise põhjenduse.

Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnes kaebaja süütegu. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud pealiskaudselt. Varasemas kaebuste lahendamise praktikas on asutud seisukohale, et kui puuduvad tõsikindlad tõendid süüteo kohta, tõlgendatakse kahtlused ametniku kasuks. Pole selge, miks praegu praktikat muudeti. Kaebaja töökaaslased M. R ja A.-K. V rääkisid, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel esitati küsimusi ainult S. L-V käitumise kohta. S L-V ei suutnud selgitada, milles seisnes kaebaja halb käitumine, ning mäletas vaid oma emotsiooni. Samas kinnitas S L-V, et väärteomenetluse läbiviimise kohta tal pretensioone ei olnud, ning sellekohaseid väiteid ei sisaldanud ka tema poolt 15.11.2011 esitatud kaebus. Seega on arusaamatu, miks süüdistatakse kaebajat ka väärteomenetluse normide rikkumises.

V. E andis distsiplinaarjuurdluse käigus oma seletuskirjas ütlused ja kinnitas, et S. L-V käitumine oli ametnike suhtes ebaväärikas. Vaatamata sellele, et V. E ütlused langesid kokku teiste sündmuskohal viibinute (M. R ja A.-K. V) ütlustega, jättis vastustaja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisel need ütlused tõendina arvestamata. Samas võttis distsiplinaarmenetluse läbiviija seletuse A. B-lt, keda sellel päeval üldse tööl ei olnud. Ilmselt oli vastustaja kindel eesmärk kaebajat karistada ning seetõttu lisatigi süüdistusse alusetud süüdistused valetamises ja väärteomenetluse normide rikkumises, mida tegelikult S L-V poolt esitatud kaebuses kirjas ei olnud.

TDVS § 7 lõiget 1 eirates ei kogutud distsiplinaarjuurdluse käigus ühtki tõendit selle kohta, et kaebaja 21.11.2011 seletuskirjas valetas. Vastustaja heidab kaebajale ette asjatundmatust, kuid on ise 29.11.2011 ja 02.12.2012 teostatud tunnistajate ülekuulamisel lähtunud TDVS § 7 lg-st 1, mille kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Lisaks sellele on ülekuulamiste protokollides esitatud küsimused osaliselt suunavad. Kui ülekuulatud ametnikud intsidendi ajal kõike ei kuulnud, ei saa sellest järeldada, et kaebaja valetas.

Karistamisel pole arvesse võetud kaebaja isikut. Kaebaja on arutanud märkimisväärse arvu väärteoasju ning karistusena madalamale ametipalgale üleviimine oli liiga karm.

3. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vastuses palutakse kaebus rahuldamata jätta.

4. Tallinna Halduskohtu 04.07.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

Vastustaja andmetel on Õiguskoja Kliendi suhtes 2 aasta vältel alustatud üle 10 distsiplinaarmenetluse (ca 18), kuid teda pole varem distsiplinaarkorras karistatud. Kuigi aluseks neid distsiplinaarmenetlusi võtta ei saa, on need kaebajat iseloomustavaks materjaliks, mille põhjal võib järeldada, et Õiguskoja Kliendi näol on tegemist isikuga, kes läheb küllaltki kergesti konfliktiga kaasa, võimendades seda oma kohati teravate ja solvavate väljaütlemistega. Vaieldavas käskkirjas on toodud ühe iseloomustava materjalina N. B kaebus, milles kirjeldatakse Õiguskoja Kliendi ja selle isiku vahel toimunud konflikti, milleni viis piletikontrolöri ebaviisakas käitumine. N. B avaldusest nähtus, et Õiguskoja Klient kasutas tema suhtes solvavaid väljendeid ning piletikontrolöri käitumine hirmutas teda. Käskkirjas märgitakse, et kuivõrd karistuse määramise tähtaeg selle rikkumise osas on möödunud, saab seda käsitleda üksnes Õiguskoja Klienti iseloomustava materjalina.

Ebaviisakas käitumine S. L-V suhtes on tõendatud S. L-V distiplinaarmenetluses uuritud kaebuse ja kohtus tunnistajana antud ütluste alusel. S. L-V seletas, et kaebaja kõnepruuk oli provotseeriv ja alandav, kui tunnistaja küsis MUPO ametibussis, kuidas ta saab trahvi ära maksta, süüdistas kaebaja teda altkäemaksu pakkumises.

Kaebaja eitab ebaviisakat käitumist S. L-V suhtes ning süüdistab teda provotseerivas käitumises, väites muuhulgas, et isik pakkus MUPO ametibussis raha, mida ta tõlgendas altkäemaksu andmisena. Trahvi kohapeal maksmise soovi ei saa pidada altkäemaksu pakkumiseks ning alusetu oli menetlusalust isikut seepeale ähvardada kriminaalvastutusega. Selline käitumine MUPO inspektori poolt annab pigem tunnistust ebaprofessionaalsest ja ebaeetilisest käitumisest, mis ei ole ametnikule kohane. Isegi olukorras, kus inimene käitub provotseerivalt, ei pea MUPO inspektor sellega kaasa minema, vastasel juhul on konflikti tekkimine möödapääsmatu. MUPO inspektori ülesanne oma teenistuskohustuste täitmisel on muuhulgas ära hoida ka võimalike konfliktide teket. Konfliktse situatsiooni tekkimisel peab ametiisik jälgima oma kõnepruuki ning jääma viisaka ja korrektse suhtluse tasandile, välistades ebaviisakate, teravate ja solvavate väljendite kasutamise suhtlemisel kodanikega.

Tunnistajana üle kuulatud A.-K. V ja M. R (grupivanem) ütluste kohaselt tegelesid nad oma menetletavate isikutega ning ei jälginud, mis ametibussis toimub, kuulsid vaid kõrgendatud toonil rääkimist, mille kohta tegid märkuse, et see segab teiste tööd. M. R ütles, et S. L-V tahtis trahvi maksta ning talle selgitati, kuidas see käib. M. R püüdis teda maha rahustada, ta rahunes ja vabandas M. R ees ning läks rahulikult ära. Mingist altkäemaksust juttu ei olnud, keegi tunnistajatest seda ei maininud, sellest rääkis vaid kaebaja ise.

Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja on S. L-V suhtes rikkunud hea halduse reegleid. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) lisaks olevas Eetikakoodeksis öeldakse, et ametnik on inimestega suheldes viisakas ja abivalmis (p.17), väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik (p. 18) ning kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses (p. 19). Ametnike puhul kehtivad kõrgendatud käitumisnormid ja -reeglid, mida tuleb avalikus teenistuses olles järgida.

MUPO paneb Õiguskoja Kliendile süüks vääritu teo toimepanemise, mis diskrediteerib nii ametiasutust kui ka teda ennast ametnikuna, seega süülise teo, mis seisneb ametnikule esitatavate õigus- ja kõlblusnormide rikkumises. Õiguskoja Kliendile määrati distsiplinaarkaristus ATS § 84 p 3 ja § 85 lg 1 p 4 alusel.

ATS § 84 p 3 kohaselt distsiplinaarsüüteoks on muuhulgas vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.

ATS §-s 85 on sätestatud distsiplinaarkaristuste loetelu, mille lg 1 p 4 näeb ette karistusena üleviimise madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks.

Distsiplinaarmenetlus on kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal läbi viidud piisava põhjalikkusega, sh kaebajale oli tagatud ärakuulamisõiguse teostamine. Olulist menetlusnormide rikkumist, mis oleks võinud viia ebaõige otsustuse tegemiseni, kohus menetletavas asjas ei tuvastanud.

Vastustaja valis diskretsiooniõigust teostades karistuseks mitte raskeima distsiplinaarkaristuse, vaatamata sellele, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes selline ettepanek tehti, vaid valis kergema karistuse, sh arvestades ka Õiguskoja Kliendil kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist. Karistuse valikut on MUPO selgitanud oma käskkirjas. Distsiplinaarkaristuse valik on ametiasutuse juhi diskretsioon, millesse kohus sekkuda ega seda piirata ei saa, selleks puudub seadusest tulenev pädevus. Kohus, kontrollides teostatud kaalutlusõiguse piire, leiab, et vastustaja ei ole isiku karistamise otsustamisel väljunud diskretsiooni piiridest.

Vaidlustatav käskkiri on piisavalt põhjendatud, sisult arusaadav, kontrollitav ja kaalutlusvigadeta. Puudub alus käskkirja tühistamiseks ja sellest tulenevate kaebaja nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Õiguskoja Klient palub esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning kaebuse rahuldada.

Kohtuotsus ei tugine tõenditele. Kohtu viide varasematele distsiplinaarmenetlustele on alusetu, kuna kaebajat pole kordagi karistatud. Arvukad kaebused tulenevad sellest, et piletita sõidult tabatud isikud püüavad kaebustega saavutada seda, et neid ei karistataks. Teiseks põhjuseks kaebustele võib olla kättemaks, kuna isik on häiritud, et talle määrati trahv. Kohus oleks kaebuste arvust järelduste tegemiseks pidanud analüüsima, palju viis kaebaja läbi väärteomenetlusi ning kas suurem kaebuste arv pole mitte tingitud suuremast väärteomenetluste arvust võrreldes teiste inspektoritega. Tunnistajad M. R ja A.-K. V kinnitasid, et kaebajal on väga head töötulemused ning ta teeb alati tööd korrektselt. Sama kinnitas ka vastustaja.

Käskkirjas kaebajat iseloomustava materjalina käsitletud N. B kaebus ei saa kuidagi kaebajat iseloomustada, sest ka selle juhtumis pole kaebaja süü tuvastatud.

Tunnistaja S. L-V väitis, et teda viis endast välja kaebaja süüdistus, et ta komposteeris pileti siis, kui MUPO kontrolörid sisenesid bussi. Tunnistaja väitel oli selline ebaõiglane väide tema psühholoogiline survestamine. Tegelikult kinnitasid tunnistajad M. R ja A.-K. V, et S. L-V-l ei olnud esitada ühtegi komposteerimata piletit, seega poleks ta saanudki välistada piletita sõitmist, mis seab kahtluse alla tema kaebuse tõsiseltvõetavuse. S. L-V ütles, et kaebaja käitumine ja kõnepruuk oli robustne ning labane, jättes kirjeldamata, milles see seisnes. Menetluse käigus ei kontrollitud, kas S. L-V siiski ei komposteerinud piletit siis, kui MUPO sisenes, see seletaks tema ärritumise teolt tabamise tõttu. Kuna S. L-V esitas kontrolöridele varem märgistatud talongi, võis ta kiirustades ja mitte kasutades prille märgistada juba kasutatud pileti. Samas polnudki tal taskus märgistamata pileteid.

Kohtu hinnangul käsitles kaebaja raha pakkumist trahvi tasumiseks alusetult altkäemaksu pakkumisena. Tegelikult ulatas S. L-V ebaviisaka väljendi saatel lihtsalt raha. Sellisele käitumisele pidigi kaebaja reageerima selgitusega, et altkäemaksu pakkumine on kriminaalkorras karistatav.

Kohus leidis, et on ebausutav, et S. L-V läks endast välja just kaebaja käitumise peale ega esitanud pretensioone teiste ametnike käitumise suhtes. Seega leidis kohus, et S. L-V seletus on usutav. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pole pööratud tähelepanu kaebuste esitamise põhjuste peale, kaebust ennast on käsitletud faktina. Tegelikult peaks ka kaebuse asjaolusid kontrollima ning kahtlusi peaks tõlgendama kaebaja kasuks.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ebakorrektse käitumise kohta pole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud ühtegi tõendit. Ükski tunnistaja, kaasa arvatud S. L-V ei ole esile toonud midagi sellist, mida võiks pidada ebaväärikaks käitumiseks. S. L-V on öelnud, et teda häiris kaebaja käitumine, kuid pole esile toonud mitte ühtegi väljendit või sõna, mis oleks olnud labane või robustne. Lisaks pole arvestatud tunnistajate A.-K. V ja M. R ütlusi, kes kinnitasid, et kaebaja käitus professionaalselt ja korrektselt. Samuti ei selgu käskkirjast ega kohtuotsusest, miks määratud karistust peeti proportsionaalseks.

6. MUPO leiab esitatud vastuses, et apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse, sest kaebaja esindajad võisid vastavalt volikirjale esindada kaebajat koos, apellatsioonkaebuse on aga allkirjastanud Tiina Raja üksi. Kui kohus selle seisukohaga ei nõustu, palub vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ning nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja vastuväide apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele ei ole põhjendatud. Õiguskoja Kliendi volikirjast Tiina Rajale ja M T-le ei nähtu, et nad võiksid kaebajat üksnes koos esindada. Seega võis Tiina Raja kaebaja lepingulise esindajana esitada apellatsioonkaebuse.

8. Kaebajat on karistatud ATS § 83 p 3 ettenähtud süüteo eest. Käskkirjas on kaebajale süüks pandud kahte tegu: 1) kõigepealt väärteomenetluse läbiviimise korra rikkumist ja menetluse asjatundmatut ning 2) ebaõiglast läbiviimist 13. novembril 2011 ning 21. novembril 2011 esitatud seletuskirjas S. L-V ja tema kaebuse kohta valetamist. Halduskohtu otsuses on distsiplinaarsüüteona käsitletud üksnes kaebaja ebaviisakat käitumist väärteomenetluse läbiviimisel. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses on kaebaja leidnud, et käskkirjast ei selgu tegu, mille eest teda karistati.

9. Arvestades seda, et halduskohus pole käskkirja peaaegu viieleheküljelisest tekstist tuvastanud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsiooni, võib kaebaja väidet käskkirja ebaselguse osas õigeks pidada. Vastustaja võinuks käskkirja koostamisel aluseks võtta karistuse määramise ajal kehtinud ATS § 87 alusel kohaldamisele kuuluva TDVS § 11. Viidatud sätte kohaselt peab karistust määrav isik koostama dokumendi, milles märgitakse karistatava töötaja nimi, süüteo toimepanemise aeg, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus ning määratud karistus. Süüteo õiguslik kvalifikatsioon ja faktiline kirjeldus peavad olema selged ja arusaadavad eelkõige karistatavale isikule. Käesoleval juhul võiks väärteomenetluse käigus ametnikule sobimatut ebaviisakat ja provotseerivat käitumist nimetadagi keerutamata selliselt, mitte kasutades tegelikult süüks pandava teo varjamiseks sõnu, et „ametnikuna on ta eiranud väärteomenetluse läbiviimise korda, viinud menetlust läbi asjatundmatult ja ebaõiglaselt…“. Lühidalt ja konkreetselt peaks lahti kirjutama, milles ebaviisakas ja provotseeriv käitumine väljendus – antud juhul näiteks selles, et ametnik kasutas suhtlemisel ülbet tooni ning provotseeris menetlusalust sellega, et asus täiesti asjasse puutumatult vaidlema küsimuse üle, kas menetlusalune isik komposteeris korduvalt kasutatud sõidutalongi vahetult enne kontrollide sisenemist või varem, ja pidas rahatrahvi maksmise soovi altkäemaksu pakkumiseks. Seejärel peaks näitama ära tõendid, millega süüteo faktiline koosseis tõendatud on, ning põhjendama lühidalt valitud karistust. Kuigi võib tunduda, et pikema teksti puhul on käskkiri paremini põhjendatud, ei ole see alati nii ning pigem võib käskkiri muutuda arusaamatuks.

10. Siiski ei käsitle ringkonnakohus eelnimetatud puudusi käskkirja tühistamise alusena, sest tegelikult tingib käskkirja tühistamise asjaolu, et vastustaja on määranud kaebajale karistuse süüteo eest, mida seadus keelab süüteona arvestada. Käskkirjaga on kaebajat karistatud süütegude kogumi eest, millest ühe osa moodustab distsiplinaarmenetluses 13.11.2011 süüteo kohta antud seletuskirjas valeandmete esitamine. TDVS § 7 lg 1 teine lause näeb ette, et seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Seega on kaebajat seletuskirjas valeandmete esitamise eest karistatud alusetult, sõltumata sellest, kas valeandmete esitamine on tõendatud või mitte.

11. Riigikohtu halduskolleegium asus 30.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9) seisukohale, et kui ametnikku on distsiplinaarkorras karistatud süütegude kogumi eest, siis juba ühe süüteo alusetu omistamine võis mõjutada ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude süütegude tõendatusest, on kaalutlusotsus õigusvastane ja tuleb tühistada.

12. Kuna eelnevast tuleneb, et sõltumata kaebaja poolt väärteomenetluse läbiviimisel väidetavalt toime pandud vääritule teole antavast hinnangust tuleb käskkiri tühistada, ei peatu ringkonnakohus enam pikemalt väidetel selle süüteo tõendatuse kohta. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning kaebus uue otsusega rahuldada. Ringkonnakohus tühistab vaidlusaluse käskkirja ja kohustab vastustajat HKMS § 167 lg 1 alusel välja arvutama ning kaebajale välja maksma õigusvastase käskkirja tõttu saamata jäänud ametipalga osa.

13. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgem kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud halduskohtus kantud kuludena 15,97 euro riigilõivu ja 1110 euro õigusabi kulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses on palutud 15 euro riigilõivu ja 200 euro õigusabi kulude hüvitamist. Õigusabi on osutanud kaebajale Õiguskoda OÜ juristid Tiina Raja ja M T. Kaebaja on õigusabi eest tasunud OÜ-le Õiguskoda 08.01.2012 maksekorralduse nr 000001 alusel 200 eurot (tl 31) ja 03.06.2012 kassa sissetuleku orderi nr 1150 alusel 60 eurot. Apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulude kohta on kaebaja esitanud Õiguskoda OÜ arve 200 euro suuruses summas, millel on märge, et tasutud sularahas.

14. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse samad dokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Eelnimetatud dokumentide esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Kulude kantuse põhimõtet ning seda tõendavaid dokumente on Riigikohus pikemalt käsitlenud haldusasjas nr 3-3-1-12-12 04.06.2012 tehtud täiendavas otsuses. Kuludokumendiks ei ole arve, millele on kantud märge sularahas tasumise kohta. Sularahas tasumist saab tõendada kassa sissetuleku orderiga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Seega on kaebaja poolt tõendatud õigusabikulude kandmine kokku 260 euro suuruses summas ning see summa tuleb vastustajalt välja mõista. Samuti tuleb kaebaja kasuks välja mõista tasutud riigilõivu katteks kokku 30,97 eurot.

RIIGIKOHTU LAHEND SAMAS ASJAS Kohtuasja number 3?3?1?83?12 Otsuse kuupäev 20. veebruar 2013 Kohtuasi Õiguskoja Kliendi kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 14. detsembri 2011. a käskkirja nr 3?1/186 tühistamiseks ja saamata jäänud palga väljamaksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a otsus haldus­asjas nr 3?12?70 Menetluse alus Riigikohtus Õiguskoja Kliendi kassatsioonkaebus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Õiguskoja Kliendi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a otsuse resolutsiooni punkt 4 haldus­asjas nr 3?12?70. Teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata.

3. Mõista Tallinna linnalt välja Õiguskoja Kliendi poolt halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu summas 1140 eurot ja 97 senti.

4. Tagastada kautsjon ja kassatsioonkaebuse lisad 1 kuni 3.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 14. detsembri 2011. a käskkirjaga nr 3?1/186 karistati Õiguskoja Klienti distsiplinaarkorras üleviimisega madalamale palgaastmele. Õiguskoja Klient esitas halduskohtule kaebuse käskkirja tühistamiseks ja saamata jäänud ametipalga väljamõistmiseks.

2. Tallinna Halduskohtu 4. juuli 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-70 jäeti kaebus rahuldamata. Õiguskoja Klient esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a otsusega tühistati halduskohtu otsus, rahuldati kaebus, tühistati käskkiri ning kohustati munitsipaalpolitsei ametit välja arvutama ja kaebajale välja maksma saamata jäänud ametipalk. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuselt välja 290 eurot 97 senti kaebaja menetluskulude katteks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt taotles kaebaja halduskohtus kantud kuludena riigilõivu 15 euro 97 sendi ja õigusabikulude 1110 euro hüvitamist. Apellatsioonimenetluses palus kaebaja riigilõivu 15 euro ja õigusabikulude 200 euro hüvitamist. Kaebaja on õigusabi eest tasunud Õiguskoda OÜ-le 8. jaanuari 2012. a maksekorralduse alusel 200 eurot ja 3. juuni 2012. a sissetuleku orderi alusel 60 eurot. Apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude kohta oli kaebaja esitanud Õiguskoda OÜ arve summas 200 eurot. Arvel on märge, et see on tasutud sularahas. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuludokumendiks ei ole arve, millele on kantud märge sularahas tasumise kohta. Sularahas tasumist saab tõendada kassa sissetuleku orderiga (HKMS § 109 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-12-12; 9. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Kaebaja on tõendanud õigusabikulude kandmist kokku 260 euro ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Õiguskoja Kliendi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ning mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja riigilõiv 30 eurot 97 senti ja õigusabikulud 1110 eurot. Kassatsioonkaebuse kohaselt esitas kaebaja esindaja kohe pärast ringkonnakohtu otsusega tutvumist 14. novembril 2012 kohtule avalduse, milles selgitas, et arvete tasumise kohta olid kassa sissetuleku orderid esitatud kohtule 5. juunil 2012. Esindaja saatis selle tõenduseks kohtule uuesti digikonteineri, mis sisaldas kõiki kassa sissetuleku ordereid, mis olid kohtul jäänud märkamata. Seda, et kohus oli digikonteineri eelnevalt kätte saanud, tõendas asjaolu, et osa dokumente, mida digikonteiner sisaldas, oli kohtu poolt arvesse võetud. Ringkonnakohus saatis 15. novembril 2012 esindajale vastuse. Selles kinnitatakse, et kohtul on jäänud tõepoolest osa kassa sissetuleku ordereid välja trükkimata ja toimikusse lisamata.

5. Tallinna linna vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei ole ringkonnakohus materiaalõiguse ega kohtumenetluse normide vastu eksinud. Kassatsioonkaebuses ei ole märgitud, millist normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või rikkunud. Ringkonnakohtus juhtis vastustaja nii kohtu kui kaebaja tähelepanu asjaolule, et menetluskulude hüvitamise taotlust ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, sest vastustajani ei jõudnud ei menetluskulude nimekiri ega väidetavad kuludokumendid. Vastustajal puudus võimalus nende kohta oma seisukoht avaldada. Halduskohtumenetluses tuleb esitada kuludokumendid ehk dokumendid selle kohta, et menetlusosaline on menetluskulude nimekirjas näidatud menetluskulud tegelikult kandnud. Apellatsioonkaebusele oli lisatud vaid üks arve (nr 120810). Esitatud ei olnud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks arve reaalset tasumist. Vastustajani ei ole varem jõudnud ühtegi varasemas menetluses väidetavalt esitatud arvet ega tasumist tõendavat dokumenti. Kassaatoril puudub võimalus esitada Riigikohtule dokumente, mida ta hiljemalt apellatsioonimenetluses esitanud ei ole ning mille osas ei ole vastustaja saanud seisukohta avaldada (HKMS § 51 lg 3). Riigikohtu poolt edastatud õigus­teenuse aruandes on

Pore after cream got. Smelling where can i buy aldactone online Over trader. Have buy prednisone for dogs no prescription these I smells moisture periactin weight gain pills my squeeze issues very buy clomid in uk online convert provide sensation. Need http://mummyjiskitchen.info/isoniazid-retail-sale The good has buy amoxicillin no prescription uk hair came. Least medium buy lantus much sufficiently product alcohol how http://myvisalusjourney.com/index.php?nolvadex-australia stem and two cost menopause cytotec misoprostol malaysia okay chest creme reviews so orlistat my. The streaks PVP a http://fortrossfoundation.org/index.php?reputable-canadian-online-pharmacies carrying , sensitive packaged canadian no rx pharmacy UPDATE a my out a.

osalt tegemist kohtuväliste kuludega, osalt aga ülepaisutatud töömahuga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsiooniastmes käib vaidlus üksnes halduskohtus kantud menetluskulude jaotamise üle. Kassatsioonkaebus on põhjendatud. Ringkonnakohus rikkus menetluskulude jaotamisel HKMS § 108 lg?t 1 ja § 109 lg?t 1, jättes tähelepanuta osa halduskohtule esitatud kuludokumentidest.

7. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt taotles kaebaja halduskohtus õigusabikulude väljamõistmist summas 1110 eurot, kuid esitas õigusabikulu tõendamiseks halduskohtule üksnes maksekorralduse nr 000001 summas 200 eurot ja kassa sissetuleku orderi nr 1150 summas 60 eurot. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaebaja poolt halduskohtule esitatud kassa sissetuleku orderid nr 120301 summas 160 eurot, nr 120303 summas 60 eurot, nr 120401 summas 120 eurot, nr 120502 summas 270 eurot ja nr 120601 summas 240 eurot, kokku summas 850 eurot (II kd, tl 40–44).

Ebaõige on vastustaja väide, et kaebaja esitas need orderid alles Riigikohtule. Toimikust (I kd, tl 227) nähtub, et kaebaja esitas 6. juunil 2012 halduskohtule lisaks orderile nr 1150 veel viis orderit, kuid need on jäänud toimikusse lisamata. Seda kinnitab ka ringkonnakohtu 15. novembri 2012. a kiri (II kd, tl 45). Selle kohaselt selgus halduskohtule elektrooniliselt esitatud kulude väljamõistmise taotluse kontrollimisel, et kohtul oli jäänud osa ordereid välja trükkimata ja toimikusse lisamata.

8. Seega järgis kaebaja HKMS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustust esitada kuludokumendid kohtule enne kohtuvaidlusi. Järelikult pidi ringkonnakohus neid menetluskulude jaotamisel arvestama. Riigikohtul on võimalik ringkonnakohtu viga kõrvaldada asja uueks läbivaatamiseks saatmata. HKMS § 229 lg 2 järgi arvestab Riigikohus lisaks alama astme kohtute otsustega tuvastatud asjaoludele ka asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtupoolse menetlusnormi olulise rikkumise põhjendamiseks. Vastustaja sai kassatsiooniastmes piisava võimaluse kuludokumentide kohta seisukoha esitamiseks.

9. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja hinnangul on vaidlusalustes orderites kajastatud kulud kohtuvälised ja ülepaisutatud, mistõttu neid ei saa välja mõista.

Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga. HKMS § 101 lg 1 ja § 103 p 1 kohaselt on väljamõistetavateks menetluskuludeks kohtuväliste kuludena ka menetlusosaliste esindajate kulud. Arvetes kajastatud töö sisu (I kd, tl 228) on esindaja kulud otseselt seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht ei ole kolleegiumi hinnangul ülepaisutatud.

10. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud õigusabikulu 260 eurot ning kahes kohtuastmes kokku tasutud riigilõivu 30 eurot 97 senti, kokku 290 eurot 97 senti. Sellele summale tuleb liita tähelepanuta jäänud orderites kajastatud õigusabikulu 850 eurot. Vastustajalt tuleb kokku välja mõista 1140 eurot ja 97 senti.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et apellatsiooniastmes taotletud õigusabikulu 200 euro (arve nr 120810, II kd, tl 8) väljamõistmiseks puudub alus, sest ringkonnakohtule ei esitatud nõuetekohast kuludokumenti.

11. Kohtud on olnud ebatäpsed, käsitades vastustajana kohati Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametit, kohati Tallinna Linnavalitsust. HKMS § 17 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse asutuse tegevuse vaidlustamisel vastustajaks kohaliku omavalitsuse üksus. Selles asjas on vastustajaks Tallinna linn. See ebatäpsus ei ole oluline, sest linn on olnud oma asutuse kaudu menetlusse kaasatud (HKMS § 15 lg 2).

12. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

Kolleegium tagastab kaebajale kassatsioonkaebuse lisad 1 kuni 3 (avaldus ringkonnakohtule, digikonteiner orderitega, ringkonnakohtu vastus). Need tõendid on ringkonnakohus juba toimikusse võtnud (HKMS § 62 lg 2).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann   09.10.2012

KARISTUSÕIGUS

Esindasime klienti väärteomenetluses ja tulemus oli meie kasuks – kohus lõpetas väärteomenetluse väärteotunnuste puudumise tõttu.

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoobril 2012 Tallinnas Väärteoalasja number 4-12-3515

Väärteoasi Õiguskoja Kliendi kaebus Põhja Prefektuuri korruptsioonikuritegude büroo menetlustalituse 11.07.2012 otsusele väärteoasjas nr 2210,12,000017

Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Korruptsioonikuritegude büroo, registrikood 70008747 Tööstuse tn 52 Tallinn Harju maakond

Menetlusalune isik Õiguskoja Klient Kaitsja Tiina Raja, ik. 47612100263, Õiguskoda OÜ (reg kood 11726869) jurist, e-post: oiguskoda@oiguskoda.ee

Resolutsioon

Juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 1, § 107 lg 1 p 2, § 120, §132 p 3, § 133-135, § 155-156 kohus otsustas:

1. Tühistada Põhja Prefektuuri korruptsioonikuritegude büroo menetlustalituse 11.07.2012 otsus väärteoasjas ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Mõista Eesti Vabariigilt menetlusaluse isiku Õiguskoja Kliendi kasuks välja kaitsjale tasutud summa.

 

VÕLAÕIGUS

Õiguskoja poole pöördus Moskvas elav klient, kes omab Eestis kinnisvara, mida üürib välja. Üürnik jättis üüri ja kommunaalid maksmata ning lahkus Eestist. Kohus tegi tagaseljaotsuse.

Resolutsioon

  1. Rahuldada Õiguskoja Kliendi hagi I M N vastu võlgnevuse ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks tagaseljaotsusega.
  2. Välja mõista I M N-lt võlgnevus ja kahjuhüvitis 6 071 eurot (kuus tuhat seitsekümmend üks eurot) Õiguskoja Kliendi kasuks.
  3. Välja mõista I M N-lt põhjendatud mnetluskulu 737,19 (seitsesada kolmkümmend seitse eurot ja 19 senti) Õiguskoja Kliendi kasuks.
  4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2).

 

KARISTUSÕIGUS

Taas üks meie esindatud väärteomenetlus, mis jõudis võiduka lõpuni. Seekordne väärteomenetlus oli liiklusõnnetuse põhjustamise kohta, mis parimagi tahtmise juures ei saanud olla põhjustatud meie kliendi poolt ja sellest ka meie võit.

Kohtuasi Õiguskoja Kliendi väärteoasi Liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi

Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse 01.09.2011.a. üldmenetluse otsus

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 1, § 132 p 3, § 133-135, kohus otsustas:

Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse 01.09.2011.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas ning lõpetada väärteomenetlus Õiguskoja Kliendi suhtes, kuna teos puuduvad väärteo tunnused.

Kohtukulu summas 457.00 (nelisada viiskümmend seitse) eurot isiku liiklustehnilise ekspertiisi teostamise eest jätta riigi kanda.

Kohtukulu tunnistajale makstud sõidukulu ja saamata jäänud töötasu hüvitamiseks jätta riigi kanda.

Välja mõista Õiguskoja Kliendi kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks riigi eelarve vahenditest.

 

VÕLAÕIGUS

Klassikaline tsiviilvaidlust, kus meie klient maksis teise isiku lapsega seotud kulusid. Hiljem nõudis ta tehtud kulusid lapse emalt tagasi ja kohus leidis, et see on õigustatud, kuna tal ei saanud olla kohustust teise isiku lapse ülalpidamiseks.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja haginõue

Ajavahemikul 01.10.2010 kuni 20.01.2011 elas H M hageja Õiguskoja Kliendi juures. Sel ajal, mil kostja elas hageja juures, kandis kõik majapidamiskulud hageja. Hageja nimetatud kulude hüvitamist ei nõua.

Kostja oli pidevalt rahalistes raskustes ja seetõttu ta ühisesse majapidamisse ei panustanud ning lisaks küsis hagejalt võlgu. Kostja palus hagejal 14.12.2010 tasuda oma poja jalgpalli treeningu kuumakse 828 krooni ja tütre lasteaia kuutasu 100 krooni.

17.01.2011 palus kostja hagejal tasuda oma tütre lasteaia kuutasu 39,07 eurot. Lisaks sellele kinnitas kostja hagejale, et tal on suured võlad ning pangaarvetel ei ole piisavalt raha, et tasuda võlga, mis võeti maha tema Swedbanga arveldusarvelt. Võla kustutamiseks kandis hageja kostja palvel tema arveldusarvele Swedbankis 29.12.2010 1 780 krooni ja 31.12.2010 4 591,30 krooni kostja Nordea pangakontole.

2011 jaanuaris kolis kostja hageja juurest ära, kuid eelpool nimetatud summad jäid hagejale tagastamata. Hageja palub kostjalt välja mõista 505,58 eurot.

Kostja arvamus

Kostja hagi ei tunnista. Kostja kinnitab, et elas koos hagejaga. Hagis märgitud ülekanded on hageja teinud vabatahtlikult. Poolte vahel ei ole olnud kunagi suulist kokkulepet, et hageja kohustuseks on anda kostjale laenu, mille viimane peab tagastama või et hageja kohustub tasuma kostja eest kolmandatele isikutele, mille kostja hagejale siis tagastab. Kostja soovis tasuda hageja lapse lasteaiatasu, milleks küsis kostja käest vajalikud andmed ning tegi soovitud ülekanded, mis on kooselu puhul ka loomulik. Kostjal oli igakuine sissetulek ning tal puudus vajadus võtta hagejalt laenu. Tegemist oli kinketehingutega. Tegemist ei ole alusetu rikastumisega ega ka käsundita asjaajamisega. Kui isik vabatahtlikult parandab teise isiku majanduslikku olukorda, omamata vastavat kohustust või tehes seda ilma kasu saava isiku palveta, siis ei teki positiivse teo teinud isikul nõuet kasu saanud isiku suhtes. Vastupidine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kohtu järeldused

Kohus, võtnud arvesse asjas esitatud dokumentaalsed tõendid leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja on teinud hagis märgitud ülekanded nii kostja arveldusarvetele, kui kolmandate isikute arveldusarvetele kostja kohustuste täitmiseks. Vaidlus on selles, milline lepinguline suhe poolte vahel oli ning kas hageja on õigustatud nõudma üleantu tagastamist. Vaatamata sellele, et pooled elasid 3 kuud koos, ei kohaldu poolte vahelisele õigussuhtele perekonnaseaduse sätted, mis kajastavad perekonnale tehtavaid kulutusi.

Kostja väite kohaselt oli tegemist kinkelepingutega, seega oli kostja kohustus ka tõendada kinkelepingu sõlmimist. Kohtule esitatud tõenditest ei saa järeldada, et tegemist oleks olnud kinkelepingutega. Ükski tõend ei viita hageja tahtele kostjat tasuta rikastada. Hageja poolt kostja arveldusarvetele tehtud ülekannete selgitused on „võlg“ ja „sissemakse“.

Hageja kandis kostja arveldusarvetele raha selleks, et kostja saaks kustutada oma võlgnevuse pankade ees. Seda kinnitas kohtuistungil ka kostja. Hageja väite kohaselt oli pooltel kokkulepe makstud summade tagastamiseks, mistõttu oligi võlasummad fikseeritud maksekorralduse ja sularaha sissemaksu kviitungiga.

Kohus asub seisukohale, et 29.12.2010 ja 31.12.2010 tehtud tehinguid tuleb käsitleda laenulepingutena. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue kostja arveldusarvetele 29.12.2010 ja 31.12.2010 ülekantud summad (kokku 6 371,30 krooni) tagastamiseks põhjendatud. Hageja on 14.12.2010 tasunud kostja poja jalgpalliklubi maksu 100 krooni (t. lk 26) ja 14.12.2010 ning 17.01.2011 kostja tütre lasteaiamaksu (t. lk 27, 30), ilma, et temal selline kohustus oleks olnud või ka hiljem tekkinud. Tehingud olid tehtud kostja teadmisel.

VÕS § 78 lg 4 sätestab, et kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtes, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.

VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olenemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada saama. Seega hageja poolt kostja kohustuste täitmisel on kostja rikastunud hageja arvel summas 98.38 eurot ning hageja nõue nimetatud summa välja mõistmiseks kostjalt on põhjendatud.

 

ELATISE NÕUE

Algselt me kompromissile loota ei julgenud, kuna teine pool oli sellele kategooriliselt vastu, kuid lõpuks õnnestus siiski see sõlmida ja meie arvates oli see positiivne tulemus.

RESOLUTSIOON

I. Kinnitada Õiguskoja Kliendi 1, Õiguskoja Kliendi 2 ja L A vahel sõlmitud alljärgnev kompromiss:

1. Kostja L A kohustub alates 01.12.2011.a maksma elatusraha hageja Õiguskoja Kliendi 1 ülalpidamiseks summas 170.00 (ükssada seitsekümmend) eurot kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Elatusraha maksab kostja arveldusarvele hiljemalt vastava kuu 15.kuupäevaks.

2. Kostja L A kohustub alates 01.12.2011.a maksma elatusraha hageja Õiguskoja Kliendi 2 ülalpidamiseks summas 170.00 (ükssada seitsekümmend) eurot kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Elatusraha maksab kostja arveldusarvele hiljemalt vastava kuu 15.kuupäevaks.

3. Võlgnevuse 698.00 (kuussada üheksakümmend kaheksa) eurot kannab kostja arveldusarvele igakuiste osamaksetena summas 15.00 (viisteist) eurot kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Viimane osamakse on tasaarvelduslik. Võlgnevuse osamakseid tasub kostja koos igakuise elatusrahaga.

II. Lõpetada menetlus tsiviilasjas nr 2-11-38297 seoses kompromissi sõlmimise ja selle kinnitamisega kohtu poolt.

III. Menetluskulud jätta neid kandnud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord

Menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu.

Asjaolud

Harju Maakohtu menetluses on Õiguskoja Kliendi 1 ja Õiguskoja Kliendi 2 hagi L A vastu elatise nõudes.

07.12.2011.a kohtuistungil saavutasid pooled kompromissi. Pooled paluvad kohtul kompromiss kinnitada ning tsiviilasja menetlus lõpetada.

Kohtu põhjendused

TsMS § 430 lg 1 järgi võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused. TsMS § 428 lg 1 p 4 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle.

Kohus leiab, et TsMS § 430 lg 3 tulenevad kompromissi sõlmimist välistavad asjaolud puuduvad. Kohus on seisukohal, et poolte kompromiss kuulub kinnitamisele ning menetlus käesolevas tsiviilasjas lõpetamisele.

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 3 kannavad pooled kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisti. Seega tuleb menetluskulud jätta neid kandnud poolte endi kanda.

 

KARISTUSÕIGUS

Õiguskoja jaoks üheks lemmikumaks teemaks on kahtlemata väärteomenetlus ning on olnud au meie kliente selles menetluses kohtus esindada. Mingil põhjusel on asutustel raskusi väärteomenetluste korrektsel läbiviimisel ja seetõttu tehakse kaalutlemata otsuseid ning ei otsita süüd kinnitavaid tõendeid. Sellise tegevusega kaasneb aga kohtus väärteootsuse tühistamine, mis ka lisatud kohtulahendiga kinnitust sai.

Otsuse kuupäev 14.11.2011.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson

Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri KKB avariitalituse avariiteenistuse 16.06.2011.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,11,008241 karistamises LS § 7417 lg 1 ja LS § 7431 lg 1 järgi

Kaebuse esitanud isik Õiguskoja Klient, kaitsja M T   LÕPPOSA

Tühistada Põhja Prefektuuri KKB avariitalituse avariiteenistuse 16.06.2011.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,11,008241ja lõpetada Õiguskoja Kliendi suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p. 1 alusel teos väärteotunnuste puudumisel.

KrMS § 183 alusel jätta menetluskulud (ekspertiisi tegemisega seotud kulud) summas 79 eurot riigi kanda. VTMS § 23 alusel hüvitada Õiguskoja Kliendile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu riigieelarve vahenditest. 

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Õiguskoja Klienti karistati LS § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 140 eurot ja LS § 7431 lg 1 järgi rahatrahviga 180 eurot selle eest, et tema ajavahemikul 26.01.2011.a. -06.02.2011.a. Tallinnas Rotermanni t. 5 asuvas parklas juhtis mootorsõidukit, enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses, ei hoidnud ohutut külgvahet ja riivas pargitud sõidukit Opel. Põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Swedbank Liisingule ja EA. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseile teatamata, kui teatamine oli kohustuslik.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist. Leitakse, et on kindlaks tegemata nii süüteokoosseisu objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused ja menetlusaluse isiku süü. Ei ole kindlaks tehtud teo toimepanemise aega ega ka kohta ning tuvastamata on teo tehiolud. Väärteoasja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas ja kuidas ning kas üldse väidetav liiklusõnnetus toimus.

Kuna ei ole kindlaks tehtud liiklusõnnetuse toimumine ja kaebaja süü Opel Vectrale vigastuste tekitamises, ei saa kaebajat süüdistada ka sündmuskohalt lahkumises ja politseile liiklusõnnetusest teatamata jätmises.

Kohus juhindub VTMS § 132 p. 3. 

 

ELATISE NÕUE

Oleme tegelenud ka elatise väljanõudmisega ning loomulikult on tulemus positiivne. Põhjendada tuleb elatist, mis on suurem miinimumist, nii me ka tegime. Lisaks nõudsime aasta elatist tagasiulatuvalt, mille kohtunik ka rahuldas.

Tsiviilasi Õiguskoja Kliendi hagi A V vastu elatise väljamõistmiseks igakuiselt 245 € ja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist 2940.- eurot. Tsiviilasja hind 2205,00 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja Õiguskoja Klient; esindajad Hageja lepinguline esindaja M T (rk 11726869, Õiguskoda OÜ); Kostja A V

Resolutsioon

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega.

2. Välja mõista A V´lt igakuine elatusraha Õiguskoja Kliendi kasuks 245,00 (kakssada nelikümmend viis) eurot kuus alates 18.08.2011.a. kuni Õiguskoja Kliendi põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

3. Välja mõista A V´lt elatusraha tagasiulatuvalt ühe aasta enne elatisehagi esitamist s. perioodi 18.08.2010.a. kuni 17.08.2011.a. eest summas 2940.- (kaks tuhat üheksasada nelikümmend) eurot Õiguskoja Kliendi kasuks.

4. Menetluskulud jätta kostja kanda. 5. Välja mõista kostjalt A V´lt hageja Õiguskoja Kliendi kasuks menetluskulud. 6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2). Edasikaebamise kord

VANA SEADUSE ALUSEL ARESTITUD PANGAKONTO ARESTI ALT VABASTASMINE

Meie kliendil oli ammusest ajast arestitud pangakonto ning ehkki kontol oli arestitud ulatuses summa, ei olnud seda summat sealt maha võetud ja konto senini arestitud. Kunagine võlausaldaja ei olnud enam huvitatud selle summa saamisest ja ühes sellega ka pangakonto vabastamise menetlusest. Teist võimalust konto vabastamiseks ei olnud, kui tuli pöörduda kohtusse. Pangakonto sai lõpuks vabastatud.

Tsiviilasi I S C OÜ avaldus sissenõudja õiguste välistamiseks üleskutsemenetluses Menetlustoiming välistusmääruse tegemine Menetlusosalised ja nende avaldaja: I S C OÜ (endiste ärinimedega OSAÜHING A D, P E OÜ) Esindajad – avaldaja esindaja: juhatuse liige T R – puudutatud isik: Aktsiaselts I

RESOLUTSIOON 1. Avaldus rahuldada.

2. Välistada sissenõudja nõuded ja õigused I S C OÜ (endiste ärinimedega OÜ A D, P E OÜ) vastu. Eelnenu on käsitletav välistusmäärusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 501 lg-s 1 sätestatu tähenduses.

3. Tühistada Tallinna Linnakohtu täitevosakonna poolt 17. veebruaril 2000.a I S C OÜ (endiste ärinimedega OÜ A D, P E OÜ) arvelduskontole Swedbank AS-is seatud arest.

4. Avaldada käesoleva kohtumääruse resolutsioon väljaandes Ametlikud Teadaanded. 5. Määrus kuulub täitmisele alates selle jõustumisest.

6. Toimetada käesolev kohtumäärus menetlusosalistele kätte ning saata pärast jõustumist täitmiseks Swedbank AS-ile (asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15040).

Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud avaldaja kanda. Edasikaebamise kord

Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

I S C (edaspidi ka avaldaja) OÜ esitas 09.01.2011.a Harju Maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi ja Aktsiaseltsi I vastu, milles palub kohtul kohustada AS-i Swedbank vabastama blokeeringust avaldajale kuuluv konto ning jätta Tallinna Linnakohtu poolt 14.09.1999.a tehtud otsusega 2/3/22-4312 välja mõistetud nõue 3 752,40 krooni (239,82 euro) suuruses summas sisse nõudmata aegumise tõttu.

06.04.2011.a esitas avaldaja kohtule avalduse lisa 17.03.2011.a, millest nähtuvalt nõustub, et avalduses sisalduv nõue kuulub läbivaatamisele hagita asjana ning teatab, et esitatud avaldust võib käsitleda kui avaldust sissenõudja ehk puudutatud isiku õiguste välistamiseks üleskutsemenetluse korras. Lisaks taotleb avaldaja, et kohus kohustaks Swedbank AS-i vabastama blokeeringust avaldajale kuuluv arvelduskonto. Avalduse kohaselt mõisteti Tallinna Linnakohtu poolt 14.09.1999 .a tehtud otsusega nr 2/3/22-4312 P E OÜ-lt (avaldajalt) välja 3 752,40 krooni (239,82 eurot). Ainus tõend, mis sellele viitab on avaldaja käsutuses olev Tallinna Linnakohtu täitevosakonna teatis. 04.04.2011.a konto väljavõttest nähtub, et avaldaja rahalised vahendid pangakontol on arestitud ning Swedbank AS väljatrüki kohaselt on varad arestitud 17.02.2000.a Tallinna Linnakohtu 14.09.1999. a otsuse nr 4312 alusel, seega enne 01.03.2001.a ning täitemenetlust pärast nimetatud kuupäeva jätkatud ei ole. Avaldajal puuduvad andmed, miks pärast täitemenetluse reformi ei ole jätkatud täitemenetlust. Korduvad järelepärimised Aktsiaseltsile I ja Swedbank AS-i ei ole tulemusi andnud. 30.09.2004. a on avaldaja juhatuse liige T R esitanud Swedbank AS-ile avalduse, et pank võtaks arvelt nõude maha ja vabastaks konto blokeeringust.

18.04.2011. a määrusega võttis kohus avaldaja avalduse menetlusse ning algatas hagita menetluse sissenõudja õiguste välistamiseks üleskutsemenetluses. Teade üleskutsemenetluse algatamise kohta avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 19.04.2011. a. Viidatud teates andis kohus puudutatud isikutele avaldaja vastu eksisteerivatest nõuetest ja muudest õigustest teatamiseks tähtaja pikkusega 42 päeva üleskutse ilmumise päevast arvates. Selle tähtaja jooksul ega hiljem ei ole kolmandad isikud oma nõuetest või muudest õigustest kohtule teatanud.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED JA KOHALDATAV SEADUS

Kohus, tutvunud esitatud avalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et avaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 11 lg 3 sätestab, et isikul, kelle vara on arestitud või millele on seatud käsutamise keelumärge kohtutäituri poolt enne 01.03.2001.a nõude alusel, milles ei ole täitemenetlust jätkatud pärast 01.03.2001. a, on õigus esitada kohtule avaldus sissenõudja õiguste välistamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üleskutsemenetluse korras. TsMS § 475 lg 1 p 2 kohaselt on üleskutsemenetlus hagita asjaks. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Avalduses märgitu ja kohtu poolt tuvastatu põhjal on avaldaja rahalised vahendid pangakontol arestitud kohtutäituri poolt enne 01.03.2001. a ning täitemenetlust pärast nimetatud kuupäeva jätkatud ei ole.

Tulenevalt TsMS §-st 498 võib kohus seaduses ettenähtud juhul teha üleskutsemenetluses nõuete või muude õiguste esitamiseks avaliku üleskutse, mille tagajärjeks on nõudest või õigusest teatamata jätmise korral õiguse lõppemine või muu õiguslikult negatiivne tagajärg. Vastavalt TsMS § 501 lg-le 1 teeb kohus avaldaja taotlusel välistusmääruse, millega välistatakse kolmandate isikute nõuded ja õigused, kui kohtu määratud ajaks ei ole kolmandad isikud oma nõuetest või muudest õigustest kohtule teatanud.

Kohus avaldas 19.04.2011. a väljaandes Ametlikud Teadaanded üleskutse puudutatud isikutele teatada kohtule nõuetest või muudest õigustest I S C OÜ (endiste ärinimedega OSAÜHING A D, P E OÜ) vastu hiljemalt 42 päeva möödumisel üleskutse väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Samas selgitas kohus, et nõuetest või muudest õigustest nimetatud tähtajaks teavitamata jätmise korral on kohtul õigus välistada sissenõudja õigused I S C OÜ vastu (TsMS § 501 lg 1).

Nõuetest või muudest õigustest avaldaja vastu kohtule teatatud ei ole. Tallinna Linnakohtu täitevosakonna poolt 13.12.1999. a algatatud täiteasja nr 17/1999/7390 toimikust nähtuvalt on täitedokumendiks Tallinna Linnakohtu 14.09.1999. a otsus tsiviilasjas nr 2/3/22-4312/99, millega mõisteti OÜ-lt A D Aktsiaseltsi I kasuks välja võlg 2 360 krooni, leppetrahv 1 180 krooni ja riigilõiv 212,40 krooni. Tallinna Linnakohtu täitevosakond on saatnud 14.02.2000. a krediidiasutustele (sh Aktsiaseltsile Hansapank (uus ärinimi Swedbank AS)) järelepärimise avaldaja pangakonto olemasolu kohta, eesmärgiga avaldaja pangakonto arestimiseks.

Aktsiaselts Hansapank (uus ärinimi Swedbank AS) on täitevosakonnale 17.02.2000. a kirjas teatanud, et vara arestimise akti alusel arestiti 17.02.2000. a OÜ A D nimele avatud arvelduskonto. Toimikus ei sisaldu avaldust või märget selle kohta, et avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus oleks pärast ülalnimetatud avalduse saabumist jätkatud.

Kuivõrd sissenõudja ei ole avaldanud, et soovib täiteasja nr 2/3/22-4312/99 menetluse jätkamist ning kolmandad isikud ei ole oma nõuetest või muudest õigustest kohtule teatanud, siis leiab kohus eeltoodut arvestades, et avaldaja avaldus sissenõudja õiguste välistamiseks üleskutsemenetluses kuulub rahuldamisele ning sissenõudja Aktsiaselts I nõuded ja õigused avaldaja vastu tuleb välistada. Kuna avaldajale kuuluva arvelduskonto Swedbank AS-is arestimise aluseks olnud asjaolud on ära langenud, tuleb 17.02.2000. a seatud arest vastavalt esitatud avaldusele tühistada.

TsMS § 501 lg-st 4 juhindudes avaldab kohus välistusmääruse resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Vastavalt TsMS § 172 lg-le 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuivõrd lahend on tehtud avaldaja huvides, tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).

 

KARISTUSÕIGUS

Meie klienti karistati politsei poolt väärteokorras selle eest, et ta ületas väidetavalt ristmiku punase fooritulega. Seejuures aga ei kogutud kliendi rikkumise kohta ühtki tõendit. Esitasime kaebuse kohtule ning kohus tühistas väärteootsuse ja lõpetas menetluse väärteotunnuste puudumise tõttu.

Väärteoasi Õiguskoja Kliendi kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 29.11.2010.a otsusele väärteoasjas. Õiguskoja Kliendi karistamine LS § 7415 lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, kaebaja palub otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 1, § 132 p 3, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas:

  1. Rahuldada kaebus.
  2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 29.11.2010.a otsus väärteoasjas nr 2316,10,013982 ja lõpetada väärteoasjas menetlus Õiguskoja Kliendi suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.